Mis nüüd on siis

Panin kohvrisse enda igasugu asjad mille toast leidsin, isegi need kaks kõige suuremat objekti mis kulutavad nii ruumi kui pagasilimiiti. Visuaalselt sai see nagu täis, kuid tegelikult mahub sisse veel mõndagi. Läheb päris hästi, mõtlesin ma ja muigasin nende inimeste üle kes kahe hästi suure pagasiga saabusid. Kaalusin kohvrit ning see seade ütles 36. Kõigepealt ma naersin, siis sain südamerabanduse, siis mõtlesin kõigele mis veel pesumasinas ja voodi all sahtlis on, seejärel oma täiesti tühjale käsipagasile ning ütlesin kõigest hoolimata "challenge accepted". Siis sain aru et kaalumise asjanduse peal olid need ameerika mõõtühikud ja üldse mitte kilogrammid. Nüüd jälle naeran inimeste üle, kellel 5 suurt kohvrit on, kuni karma mulle kätte maksab.

Hakkan Eestisse tulema. Vahetasin kahe kuu vältel oma seisukohta tihedamini kui sokke. Möödas on aeg-saab-läbi- paanikahood ning ootamatud hilised koduigatsused. Prantsuse territooriumilt lahkumine on nüüdseks lihtsalt imelik.
Väga
Ma ei karda tagasi minna, sest tegelikult lähen ma ju EDASI. Sest nüüd olen igasugu asjadeks valmis (noh vähemalt enda arvates). Tunnen ennast peaaegu kõikvõimsana, mõnikord.

Praegu ei tunne kõikvõimsana. Mul on hästi HÄSTI palju imelik olla.

Aitäh, aitäh kõige eest
kõigile headele inimestele

L'équipe

Prantsusmaal on mul midagi/kedagi eriliselt väärtuslikku, millest ma siin väga lähedalt rääkinud ei olegi. Nimelt mu käsipallivõistkond, see väike ja tundmatu spordiklubi ühes keskmise suurusega külas.

Me ei ole need, kes tähtsatel üleriigilistel turniiridel käiks ning ka oma regioonisiseseid kohtumisi võidame pigem harva (ja oleme seda õnnelikumad kordadel, kui võitma juhtume). Oleme need kes võtavad vastu igasuguse sportliku taustaga inimesi kui nad ainult tulla tahavad. Need, kes omavahel igasugu juhuslikest asjadest räägivad ja teineteise isiklikele projektidele kaasa elavad. See on nagu väike kogukond.

Ma tulin nende hulka kaks nädalat peale riiki sisenemist, vaatama kuidas mulle sobib. Ei olnud elu sees palli kätte võtnud ega seda spordiala vist isegi telekast näinud. Eest leidsin kümmekond tüdrukut ning portugali juurtega maailma segaseima treeneri. Ma ei saanud aru mida nad räägivad ja mitte kuigi palju sellestki, mida me teeme. Selliselt hiilgavalt stardipositsioonilt otsustasin otsekohe terveks hooajaks nendega jääda.

Kokku tulime kahel korral nädalas, üks vaid naiskonnaga ning teine ühine koos meeste tiimiga neile, kes tulla said (mis oli iga kord nii naljakas et sure ära). Meil oli alati loominguline õhkkond kuhu saabumine iseenesest tuju heaks muudab. Mingiks perioodiks sai neist mu teine elu, paralleelmaailm kuhu varjusin kõigi oma imelike probleemide eest. Sind oodatakse, sinuga arvestatakse, seal võid olla mis iganes ja sind võetakse ikkagi iseendana.

Viimastel kuudel vajus tegevus kahjuks natuke ära. Mitu tüdrukut pidi tervislikel põhjustel pausi tegema, teistel olid keerulised ja väsitavad töögraafikud ning umbes poolel naiskonnal on juba pere ja lapsed. Ma ise puudusin ka aastalõpul rohkem kui oleks tahtnud, aga väidetavalt on sama probleem hooaja lõpuks kõikjal. Vaatamata kõigele pidasime maha oma viimased treeningud ja laupäeval hooaja viimase mängu. Platsil olime seitsme asemel kuuekesi, sest rohkemad lihtsalt ei saanud tulla. Kui siis teisel poolajal kohtumine hetkeks peatati ning treener meile ütles et järel on üheksa minutit, läksin uuesti väljakule põhimõtteliselt pisarates, sest see oli lihtsalt nii... lõplik. Teised suunduvad üheksa minuti pärast suvepuhkusele aga mina ei tule ju enam tagasi.

Täna õhtul läksime osade tiimiliikmetega veel õhtusöögile ja nad olid mulle ühiselt kingituse teinud... iga osa sellest on NII ilus et ma ei suuda seda uskuda.

Mängida ei oska ma siiamaani. Mitte et see peataks mind üritamast. Ehk üritan Eestis kunagi käsipalliga jätkata, kuid kas leian veel teise võistkonna nagu nemad? Mu équipe-le kuulub selles aastas niivõrd eriline koht, et ma ei kujuta ette, kes suutnuks selle täita kui neid poleks olnud.

Mina kultuurne olemas

Ma tahtsin tegelikult jutustada kuidas töönädala sees spontaanselt üksinda "reisil" käisin. Ja seda ma ka teen, KUI hetkeks keskenduda saan. Eelmise postituse just pühendasin vingumisele, et kohutav laul ei taha mind lahti lasta ja häirib mu elu. Milles siis seekord probleem?

Jean Michel Aulas on tähtis tegelane Lyoni jalgpalliklubis. Lyoni staadionil toimus just Euroopa liiga finaal, mille puhul Marseille'i klubi fännid temast laulu tegid. (Üsna ruttu ilmus "ametlik"  versioon, mille teilegi annan:
https://youtu.be/rlSCTBVEs7g
Õde: mul oli terve päeva peas see Jean Michel Aulas, sest B (vend) ei lõpeta seda laulmast!
Mina: mis asi see veel on?
*panevad loo tööle*
Mina: phhh nii mittemidagiütlev, ei jää kellelegi meelde.
Mhmh. Näha on. Koolis ootasime puuduvat õpetajat keda ei tulnudki, kuulasin muusikat, otsisin mittemidagiütleva loo välja. Viga, suur viga. Ma läksin mõned tunnid hiljem linnapiirile teise kooli keeleeksamit tegema ning kujutlege ise, kui hävitavalt mõjus Jean Michel Aulas mu esitusele. Milline absurdne vabandus see veel oleks juhul kui ma ühtegi punkti ei saanud...

Ja nüüd siis: Château-Thierry on linn, mis jääb kaardil meist Pariisi suunas. Muuhulgas on teda õnnistatud Epernay-vahelise rongiühendusega. Klass tegeles pealelõunal eksamiteks harjutamisega ja mina suundusin peale oma ainukest koolitundi vaheldust ning kultuuri otsima.

Mind võttis vastu selline vahva konstruktsioon raudteejaamas:

Tundmata ei linnaplaani ega vahemaid, järgnesin oma intuitsioonile, mis tõi mu otsemat teed keskaegse kindluseni. Olin selle kodus internetist välja otsinud, mille käigus mõistnud et see on põhiline objekt mida linnake endas peidab. Eeldasin eest leida paari vana kiviseina kuskil mäe otsas

Mis ei olnud otseselt vale arvamus, aga kui palju ilusam kogu see kompleks oli! Varemete ümber ja vahel oli palju päikest ja rohelist ja elu. Igast nurgast paistsid uskumatud vaated

Kõige tipuks leidsin sealt samast elutsemas kotkad. Keset linna selline "loomaaed" kus hooajal korraldatakse etendusi mis inimestele neid linde tutvustavad. Eks muidugi oli sel päeval kõik suletud ja mingi tohutu plangu taha varjatud, aga ma tegin IKKAGI kotkast pilti

Ta on tegelikult ka seal pildil, otsige.

Kindluse tagaküljel aedikus nähtud juhuslikud alpakad muutsid turisti väga õnnelikuks:

Ronides uuesti alla, leidsin end ühest omamoodi ameeriklaste ehitatud kirikust. Sees oli fotonäitus ja üks valvurionu, kelles miskipärast tajusin seda kui-sa-lahkud-kirikule-annetust-tegemata-siis-sa-põled-põrgus- olekut. Kiriku teises küljes olid hästi ilusad aknavitraažid, millest ma ühtki ilusat fotot ei saanud, ning üks tädi, kes mulle hoone ajaloost rääkima hakkas ja mu isiku vastu huvi tundis. Ma olin vist nende taasavamise esimese päeva esimene külastaja.

See kirjanik, Jean de la Fontaine (kas me peaks talle koduselt Purskkaevu Jaan ütlema?) sündis/elas Château-Thierry-s ja nad on tema loomingut linna igasugustesse uskumatutesse kohtadesse üles seadnud. Keset tänavat on tsitaadid ja tekstid ja temaatilised pildid, millest kaugele näha, kui uhked on nad oma kirjaniku üle. Käisin isegi tema majamuuseumis, kuidas siis teisiti :D

Ja sattusin kogemata teisegi kirikusse, kus viibimine oli üsna müstiline kogemus kuna seal oli niiii vaikne nagu ei oleks maailma olemas. Tavaliselt on vähemalt mingi valvuritädi tagaruumides liikumas aga ei, ainult mina ja see ebamaine atmosfäär.

Koperdasin juhuslikult LU küpsisetehase otsa. Niisiis see asub seal, kui keegi küsima peaks.

Leidsin päeva jooksul veel igasugu vahvaid pisiasju, käisin ringi, vaatlesin ja tunnetasin seda linna. Igal kohal on olemas mingi oma vaim, mõnel spetsiifilisem, mõnel mitte nii väga. Château-Thierry on mu jaoks selline ilus ja meeldiv linn, jõega kaheks jagatud ja lihtsasti tajutavate suundadega. Ühe eripärana kirjeldaks teda kui peatuspunkti, kuid mitte lõppeesmärki. (Ma ei teagi millest selline kommentaar, lihtsalt tunne mis kohalejõudmise hetkest peale tuli. Ja see pidigi tegelikkuses selline läbisõidetav linn olema, näiteks teel Pariisi)

Ilus olemine oli. Ilm oli ilus, sihtkoht samuti, ise olin ka niisama ilus (kes usub, kes mitte, igaks juhuks jätan avaldamata foto turistiolekus minust kindlusetrepil istumas...)
Tänan tähelepanu eest, uued ošad tulekul.

See on alati meiega

See on kõikjal

Tänaval, köögis, vannitoas, voodis

See on päevast päeva kuskil teadvuses olemas

See ei kao ära

SEE EI LÄHE ÄRA

Ligi kuu aega juba

Ma lähen hulluks

Kui omale meelde ei tule, siis tuleb vahetusemale või õele

Kui kellelegi ei meenu, tuleb ta tingimata raadiost

Laulmine on kontrolli alt väljunud
Meil kõigil on ammu kõrini
Kuid jätkame ikkagi samamoodi

Palun:
https://youtu.be/YryLaKnqTx0

Mulle meeldivad suvalised inimesed

-Inimesed ütlevad tihti Eesti kohta "sinu maa" ja see on hästi armas ja mulle meeldib seda kuulda, aga kahtlustan et tegelikult nad lihtsalt ei mäleta mis riigi nimi on.

-Käisin ühel pealelõunal testi kirjutamas ja mul läks ilmselgelt kõige kauem aega. Tähendab, ruumis olime lõpuks mina ja valvur(?) (surveillante, see inimene kes vaatab et me korralikud oleks ma ei tea kuidas teda nimetatakse) ja mul oli lõpuks vaja tema käest midagi küsida, misjärel:
Tema: mis su päritolu on?
Mina: eestlane
Tema: sul on ilus aktsent
Hahaa nojah on, aitäh

-Meil on kaks bussijuhti ja mõlemad on hästi toredad aga samal ajal mitte isiklikud tuttavad. Ükspäev jalutasin linnas ringi ,kui bussijuht mulle mingis eriti veidras asukohas vastu sõitis ja lehvitas aknast. Olin imestusest sõnatu sest ma üldse ei oodanud et ta mind linna peal ära tunneb, mis oli sel hetkel nii naljakas.

-Kassajärjekorras mu selja taga ütles üks onu väga kahtlust ärataval toonil: oh ei, ega ma ei vaadanud su koodi! Mõni sekund hiljem lisas: hehehe ma tegin ainult nalja. Kvaliteet:D

-Läksin veel kord AFS inimeste kokkusaamisele kohale ja meie välismaalased vestlesime natuke koordinaatoritega ja ma ütlesin et mulle meeldivad need väiksed mäed maastikupildis.
Nemad: niiet sa arvad et Marne'is on ilus maastik?
Mina: jaaaa
Nemad: hahhahahaa...sul on probleemid!

-Kui suusatamas olime (käisime kord perega kaua-kaua planeeritud suusareisil ja ma isegi ei räägi kui hirmus hästi ma suusatan ja milliseid tapmiskatseid toime panin) siis mu ees mäest üles liikuval "vaibal" vaatas üks noor ema nõlval suusatavat last ning hõikas: väga hästi mu kallis, see on suurepärane!!
Ta heitis veel mööda suusatavale lapsele pilgu ja sekund hiljem lausus mulle vaikselt: oih milline häbi, see ei ole minu...

-Mu lemmik koolitöötaja on üks onu kes töötab koolisööklas. Läksin ükskord enda uue St Martini käsipallidressipluusiga sinna ning ta kuulutas täiega uhkelt, et elab St Martinis ainult et palli ei mängi. Nüüd on ta iga päev tohutult õnnelik, kui sealt mööda lähen ning tervitab nagu vana tuttavat.

-Ükspäev tänaval tuli vastu naine, kes oma koduloomi vankris sõidutas. Kaks minutit hiljem sõitis üks keskealisem hästi lühikese seelikuga tädi roosal mootorrattal mööda. Nii südantsoojendav on nendesuguseid näha siin, kus inimesed linnapildis alati väga normaalselt käituma kipuvad. Tavaliselt olen mina see külahull kes mingis veidras olekus avalikku kohta satub. (Kord läksin küla peale jooksma ning teel märkasin et tulin kodust välja erinevat värvi sokkides, need olid veel mingid karvased froteesokid).

-Praegu juhtub ka üks niisugune juhuslik olukord. Keegi võttis rongis mu koha ära ja mina võtsin kellegi teise oma ja see teine ilmus kohale ja pidin sealt lahkuma ning mu originaalkoha ette oli keegi kolmas vahepeal sellise kohvrihunniku tekitanud et las ta olla. Tundub et sama probleem oli paljudel, nüüd seisan ma kahe vaguni vahel ja vaatan pealt kuidas megasuure pagasiga varustatud inimesed kaootiliselt vahekäigus liiguvad ja teineteisest üle ronivad ja nii kohutavalt ajab naerma. Inimesed on ikka imelikud.

Räägin uuesti kuidas ma koolis käin

Peab tunnistama et mul on vahetusaastal kooliga sellised vastuolulised suhted olnud. Tükk aega ei osanud mingit seisukohta võtta. Mõtlesin tohutu palju, võrdlesin, sundisin end poolt valima, kuni aru sain et ei pea seda tegema. Kes oskab öelda, kas targemad kodanikud tulevad eesti või prantsuse koolivõrgust? Aga vaimselt tervemad? Aga paremad inimesed? Ja kas paremad inimesed üldse on olemas ja kas õppeasutusel sellega üldse midagi tegemist on? Ma ei julge väga radikaalselt üht teisest ettepoole asetada, nemad õpivad/õpetavad enda moodi ning juba suhtumine mõlemalt poolt on teine ja kui neile omale sobib, on kõik korras. (Hästi, nende väikeste laste alghariduse kallal sooviks ikka valjuhäälselt õiendada aga jah.)

Mina veedan prantsuse keskkoolis vaid aastakese. Avastan ja arenen ja see on olnud väga rikastav kogemus. A kui nii mööduks kogu mu haridustee aastast aastasse, läheksin vist hulluks. (Mitte et ma Eesti viimases klassis hulluksminemisele mõelnud ei oleks, kuid seda pisut teise nurga alt, ja kolmanda nurga alt vaadates võib lihtsalt niisama ka hulluks minna.) Mind hämmastab nimelt vahelduse puudumine nende igapäevaelus. Tegelevad harjumuspärasel viisil õppetööga ja see on enamvähem kõik. Mingisugust kooliteatrit või tantsurühma või bridžiklubi või lauluansamblit ei tegutse, olümpiaade ja konkursse minu teada ei peeta, miljonist valikainest võid ainult unistada ja poolaastast ei tehta isegi uut tunniplaani. Igasugu naljakatel põhjustel tundidest ära minna saab väga erandlikel juhtudel. Samuti on koolis veedetava kosmilise ajahulga taustal väga harva selliseid vahvaid ja veidraid ettevõtmisi, mida mu senised õppeaastad külluslikult pakkusid. Ei mingit õpetajatepäeva, kirbuturgu vahetunnis, plakatikonkurssi, spordipäeva ega pidžaamanädalat- mis elu see on? Võite nüüd ütlema tulla et kool ei ole sul mõni tsirkus, aga on ikka küll ma ütlen

Nagu te näete, asus inimene selle mõtiskluse käigus oma lähiajalugu ümber hindama. Mu gümnaasiumiteest kujunes lõpufaasis selline "tore et juhtus, veel toredam et läbi sai"- kogemus. Ma nimetaks seda endiselt samamoodi ,kuid teistsuguse lähenemise nägemine koos ajalise distantsiga lisavad nii mõndagi juurde "tore et juhtus"- poolele. Samal ajal meenutan teile, et igavusse suremine veel ei ähvarda, üksainus õppeaasta võõrkeelses lõpuklassis on vist piisavalt lühike, et miski viimase hetkeni areneks.
Mida ma seal NDSV-s siis konkreetselt tegemas käin?

Klass: Terminale. Suund: Litteraire. Õpilasi: koos minuga vastavalt tunnile 9 või 20.

Kolm erinevat inglise keelt kokku 6 korda nädalas- tavaline ja inglise kirjandus on praegu ülesehituselt samasugused (inglise kirjandus meeldib mulle natuke rohkem), loeme tekstikatkendeid ja räägime neist. Teemad on huvitavad, väljavalitud tekstid samuti. Tund ise on alati esimene, väga lihtne ja venib nagu surnud tigu.
Kolmandat-neljandat kutsutakse section européenne ,kord nädalas räägime tsiviilõigustest, teine kord teise õpetajaga peame inglise keeles ajalootundi ning mõlemal juhul valmistame powerpoint-e ette.

Ajalugu-geograafia, 4 korda. Mõni aeg tagasi oli ajalugu mu lemmiktund(!) kuna praktiliselt ainsa õppeainena põhineb ta päris faktidel- enda keeleprobleemidega oli mul vähemalt millelegi toetuda, et asju kaasa teha. See õpetaja on kõigi suhtes hästi abivalmis ja ta algul võttis aegajalt tunnikese, et mulle põhilist üle seletada ja lihtsamaid kodutöid välja mõelda. Praegu on mul ajaloos päris hinded nagu normaalsetel inimestel.
Eesti programmi teadmistest on kasu väga harva.

Kirjandus, 3 korda. Nad käsitlevad aasta jooksul tervelt kaht raamatut, mis omakorda tähendab et kuude kaupa ahistatakse üht ja sama teost, mida lahatakse igatpidi, otsides tähendusi ka sealt kus neid ei ole. (Hakkas natuke seda meenutama:
https://www.memecenter.com/fun/7211593/red-door-is-red-long-post
 Esimest raamatut ei olnud ma võimeline lugema. Teine poolaasta võtsime ette ühe novelli. Ma sain teksti läbi ja leidsin ta kahjuks täiesti mittemidagiütleva. (See-eest film oli ilus.) See tund on vist nädala kõige õnnetum ettevõtmine. Inimesed on surnud, minuga eesotsas. Õpetaja meenutab vahepeal klassile et tunnist osa võtaksime ja siis vahepeal istume lihtsalt 10 minutit haudvaikuses, ja me õpime juhtumisi kirjandusklassis.

Õigusteadus, riigiteadus? 3 korda. Räägime Prantsusmaa ja EL otsustest, kohtuistungitest, seadustest. Ma ei ole täitsa kindel, et mu nimi isegi listis kirjas on: aasta algul saadeti mind seda tundi kuulama neljanda inglise keele (:D) asemel ning nii mõndagi lõpueksamite jaoks mõeldud asja ei pea kaasa tegema. Sõnavara on spetsiifiline ja need kõrgete kohtute ja õigusharude struktuurid ei jää üldse meelde, kuid osalemine pakub ikkagi rohkemat kui veel 165 minutit inglise keeles.

Filosoofia, 8 korda. (KAHEKSA) Mul on tunne et nii suure sagedusega filosofeerimine muudab ajustruktuuri ja hakkad endale iga nurga peal kahtlaseid eksistentsiaalseid küsimusi esitama. Nüüd kui arusaamine juba parem, on tegelikult jube huvitav. Niisiis filosofeerime, millega enamus ajast tegeleb õpetaja kes on samuti huvitav. Kõige rohkem meeldivad mulle tema mistahes suundades arenevad teemalt kõrvalekalded. Ükskord rääkis, kuidas ta sattus tapamajja "ekskursioonile" kanade tapmist pealt vaatama, kui jõuludeks broilerit ostma läks. Ise pidi ta meile üksikasju kirjeldades naeru kätte maha surema, klass omakorda tema naljakate esinemismaneeride kätte.

Sport, 2 tundi. Tegevust vahetatakse iga trimester ja kokkuvõttes tutvutakse niimoodi igasugu vahvate spordialadega. Praegu orienteerume linnapiiri taga metsas, kus on palju künkaid ja kraave ja muda ja ronitaimi. Lõpuks on arvestused, mis annavad eksamihinde. Neid sooritatakse tihti paarides-gruppides ja kuna mina lõpuhindeid ei saa siis on pidevalt arusaamatu kellega ma olen ja mis funktsiooni täidan ja see on natuke häiriv.

Kodanikuõpetus? 1 kord üle nädala ja iga kord juhtub midagi mille pärast tund ära jääb. Muidu minnakse hea meelega kohale, kui toimuma juhtub. Esitleme igasugu ühiskonna/moraaliküsimusi ja pärast võib nende kohta arvamust avaldada. (Ma lugesin mingit hirmsat teksti transhumanismist, mille olid koostanud teised grupiliikmed) Hindeid ega arvestusi ei ole. Tundi annab selline hästi elurõõmus meesterahvas kes terve maailmaga hästi läbi saab.

Kunst, 3korda nädalas, valikuline. Valiku on langetanud mina, mu klassiõde ja kuus teadusklassi poissi. Vahepeal on noorematel tund samal ajal ning me "töötame iseseisvalt" klassi tagaosas. Kui ma enda klassi tõsise töömeeleoluga üldse kaasa minna ei suutnud, meeldis mulle kunstitunnis käia lihtsalt sellepärast, et tundsin ennast kaoses kodusemalt. Mu vist kõige lemmikum koolimajas tehtud asi oli kunstiprojekt kus võisime tagaruumi seina värvida ja ma joonistasin tükikese kosmost ja olin ise nii uhke (panen foto ka).

Mu kosmos:D

Minul vist polegi rohkem. Normaalsed inimesed õpivad veel paari võõrkeelt lisaks. Alternatiivne valikuvõimalus kunstile on muusikatunnid ning kes soovib, võib osaleda usuõpetuses, mis on pigem lihtsalt majas tegutsev väike kristlik kogukond. (See on ju tegelikult katoliiklik kool, mida igapäevaselt ei meenuta miski peale paari Jeesuse-teemalise plakati koridori seinal.)

Ühtlane pole see teekond olnud. Kohtasin igasugu imelikke probleeme nagu peavalu maratonkoolipäeva õhtuks, stressitekitav sööklatädi või arusaamatu automaatselt lukustuv värav. Rääkimata üleüldisest kaosest, milleks mu "õppetöö" kujunes ning isikutest, kes mu eksistentsi mõttest aru ei saanud ja minu ka selles kahtlema panid. Ma ei kujutanud ette millal kellegagi inimese moodi rääkida võin ja ma ei saanud aru kuidas need inimesed mõtlevad. Mõni tund ei olnud füüsiliselt jõudu pastakat käes hoida ja vahepeal kui enam kuulata ei jaksanud, tulid mingid halvad asjad meelde ja tekkis isu uksest välja joosta ja kuhugi vetsu peitu minna.

Ikka juhtub. Alles mõned ajad tagasi olen sellega rahu teinud ja lähen puhtalt omast tahtest kohale. Ma sain sellest vist aru päeval kui lume tõttu keset nädalat koju jäin ning leidsin end valjuhäälselt ütlemas "parem oleks, et homme hommikuks buss tagasi on". Tõesõna, kui ootamatult koolist ära jääda, on tugevalt võimalik et sa ei näe kedagi ega tee midagi ja kui see olukord natuke aega kestab, lähen ma siin nii rahutuks et sure ära. Ja nüüd lõppudelõpuks tunnen ennast NDSVs päris koduselt ja üldse ei ole kaua aega jäänud seal käia :o Vaheaegu jagatakse lahkelt ning nädala pärast jõuab kätte minu viimane(!)

Mul on tõesti nende postituste väärikalt lõpetamisel probleeme. Lühidalt siis eeeee tänan tähelepanu eest.

(Asjasse mittepuutuvad juhuslikud taimed)

Meil majas väikestviisi kummitab

Ma leidsin enda toast ülesse paberi vahetusperekonna kohta, mille enne kohalejõudmist organisatsiooni käest saanud olin. Meil tuli see täna miskipärast meelde ja õde avaldas soovi ankeeti näha, niisiis ronisin oma paberihunnikuga elutuppa ja asusime ennast harima.

Huvitavaks muutus kohe alguses minu nime, soo ja sünnipäeva juures. Juhtusin ilmale tulema kuupäeval kui Prantsusmaa jalgpalli MMi võitis. (See detail ei olnud aasta jooksul varem kellelegi meelde tulnud kuigi kõik teadsime mu sünnipäeva.) Teadavärk, nüüd leidsime põhjuse miks nad mu enda juurde võtsid.

Aga nüüd jõuame põhilise juurde. Kastis "kodus elavad lapsed" oli valesti kirjutatud nii õe kui ühe venna eesnimi. Hallo sõbrad see on tähtis dokument ju? Lisaks kõigele seisis ankeedis et ma pean selle müstilise vale eesnimega tütarlapsega tuba jagama. Lahtris "millised muusikainstrumendid peres on" vaatasime suure üllatusega, et meil peaks klaver olema:D mida keegi huvitaval kombel näinud ega kuulnud pole. No maeitea klaver ei ole just selline märkamatu asjandus mis sul võibolla on ja võibolla mitte ja mis vahepeal aastateks kuhugi külmkapi taha ära kaob.

Kuid üsna ruttu mõtlesime välja milles asi on. Tegelikult me elame üleval toas hoopis kolmekesi, koos dokumentidest leitud müütilise isikuga, kes meiega kunagi ei räägi, kuid on täiesti talumatu kuna mängib öö otsa klaverit. Seepeale tekkis kohe suur tahtmine võtta lehe ülaservast telefoninumber ja teha kiire kõne oma PIE kontaktisikule (kelle paljulubatud külaskäiku perekond septembrist alates ootab:D), et oma elutingimuste üle kurta. Tundub et nüüdsest on meil kodus teatud liiki majavaim, kellega tuleb veel paar kuud tegemist teha. See seletab kõiki lolle mõtteid ja tähelepanuhäireid ja segaseid unenägusid ja eikusagilt kostuvaid hääli, mis majas viibivaid inimesi (mina) aegajalt külastavad.

*Õhtuse lugemisvara lõpetuseks oli mu elukohta iseloomustama märgitud "väikelinn". Siis me küll surime naeru kätte, kuna ei suutnud uskuda et keegi päriselt selle kohta LINN ütles.