Teereee siin on praegu koolivaheaeg ja ühtlasi täpselt õige aeg Bloggerisse üks tagasihoidlik romaan kirjutada. Ma ei oska enam eristada, mis sündmused võiks olulised ja huvitavad olla, millised mitte, niiet saate lugeda lihtsalt seda, mis mul meelde tulema juhtub.
Jutustan pisut üritusest, mis saabus mu ellu täpselt õigel hetkel, nädalavahetusest koos AFS õpilastega. Sattusin sinna tänu faktile, et vahetusema noorem õde on juba mitu aastat antud organisatsiooniga seotud.
Kolm tüdrukut, kes elavad siin regioonis AFS programmi kaudu, seal tegutsevad vabatahtlikud ja mina, kellel on lihtsalt head tutvused, kogunesid nädalalõpuks Troyes'i. Peatusime ühe toreda abielupaari pool kodus, kes kokkusaamist korraldasid. Istusime õues päikse käes, rääkisime tähtsaid asju ja vahepeale juhtus paar seltskonnamängu moodi üritust. Üldse möödus kogu õhtu hästi naturaalselt ilma suurema organiseerimiseta. (Kirjutasime küll ajakava ilusti tahvlile, kuid sinna see jäi ka.) Ja kõik inimesed on ikka nii erinevad ja kõigi ajalood nii huvitavad.
Kuna söök on inimese parim sõber, valmistasime õhtuks mingi tuhatmiljon pannkooki... väga imelikul viisil. Kõigepealt segad suurte pingutustega kokku munad ja terve kotitäie jahu ning siis lisad hästi väikeste koguste kaupa piima ja see protsess võtab terve igaviku :D Arvasin et see on mingi kohalik eripära, kuni tädi, kelle juures kodus me olime, sisse astus. Ta vaatas söögitegemist koordineerivat vabatahtlikku imestunud pilguga ja küsis, miks me tainast normaalselt ei tahtnud teha. No jah aga originaalsus on ka midagi väärt.
See vabatahtlik käis eelmine aasta vahetuses Indias, kus ta õppis inglise keelt..no sellise asja peale annab tulla xd. Ameeriklased said kohe aru, et tal on india aktsent. (Tegelikult üritasime kõik prantsuse keeles hakkama saada ,aga õhtul hiljem kui "suured inimesed" olid magama läinud, jätsime selle ürituse mõneks ajaks pooleli.)
Pühapäeval ilmusid kohale veel lähiümbruses elavad Rotary vahetusõpilased ja läksime linnaga tutvuma. Üks tädi tegi meile ekskursiooni ja tal olid tõesti laiad teadmised kõigi ajalooliste hoonete kohta, aga miskipärast keegi ei kuulanud xd. Tipphetk oli, kui sisenesime vanade majade vahele pisikesse hoovi ja seal oli kass. Ja hetkel kui giid valmistus midagi ütlema, tormasid kõik-kõik inimesed seda kassi näppima. Ekskursioonijuht pidi tunnistama, et sattus seekord eriti ajaloohuvilise seltskonna otsa...
Meie pisike väljasõit oli igastahes väga motiveeriv ja kui kõik hästi läheb, saan samade inimeste seltskonda järgmine nädal veel nautida.
Aga sel nädalal, kui normaalsed inimesed endiselt tööd teevad, on minul juhuslikult väga palju aega. Eile viisin ennast jalutama ühte imeliku nimega külla, kus ma varem käinud ei olnud. Ta on pisut tihedamalt asustatud kui meie küla, sealt võib leida kiriku, apteegi, saiapoe ja mis kõik veel, peaaegu nagu suurlinn juba eksole. Ilm oli vastav T-särgiga jalutamiseks ja maas olid värvilised vahtralehed ja hästi ilus oli. Tegin pilti igast kasutust lillepotist ja majaseinast, sest need tundusid sel hetkel nii märkimisväärsed xd.
Kohale jõudmiseks kõndisin enne 3 km mööda maanteed, kus kohtasin reaalselt tervet karja liiklusmaniakke. Olles kodust vaevalt paarisaja meetri kaugusel, lähenes selja tagant grupp jalgrattureid, keda märkasin hetkel kui üks neist otsustas väga hirmuäratavalt "BWOOOH" karjuda :D Reageerisin vastavalt, loodame et ta oli õnnelik noh. Pisut hiljem tegi keegi osav autojuht sel suhteliselt kitsal teel suure kiirusega möödasõidu täpselt minu kõrval ja see oli kuidagi nii filmilik hetk et lihtsalt seisin viis sekundit paigal ja jõllitasin teda. Kui siis järgmiseks nägin rekkat lähenemas, ronisin vabatahtlikult maanteekraavi.
Liiklusega seoses meenus, et siin on kiiver kõigile ratturitele kohustuslik. Mis ei olegi väga halb idee. Aga see pole veel kõik, nad on seadusega kohustatud helkurvesti kandma. Jah sõbrad, HELKURVESTI :D Kuigi ma pole eriti märganud, et seda nõudmist ka täidetaks.
Nüüd järgnev lõik on eriti mõeldud infoks kahele vahvale lähisugulasele:
Hiljuti mainisin kodus midagi bridži kohta ning vahetusisa ütles esimese asjana: ahhaa Epernays seal-ja-seal on bridžiklubi! Ja teise asjana: hahhaa see mingi vanainimeste mäng ju! Jep, ta kinnitas veel mitu korda et siin maal tegelevad bridžiga ainult saja-aastased.
Epernay petanqueväljaku leidsin üles puhtalt kuulmise järgi. Linna peal oma koolibussi oodates liikusin kahtlaselt tuttavate helide suunas ning jõudsin umbes kiriku ja muusikakooli vahele, kus harjutas päris korralik seltskond. Ja vat sulle nalja, nemadki olid kõik pensioniealised.
Lõpetuseks pöördume veelkord tagasi Carrefouri :D Tegelikult on seal täitsa olemas silt, millel kirjas, et eelnevate varguste ja probleemide tõttu palutakse oma isiklikud asjad kassapidajale esitleda. Võttis kõigest kuu aega, et seda märgata, ma olen üks väga tähelepanelik inimene.
pühapäev, 29. oktoober 2017
neljapäev, 12. oktoober 2017
What The Fuck France
Siin väike soovitus, kui otsite unejutuks huvitavat vaatamist või teil mingi hetk lihtsalt pole elu :D Mu vahetusema õde tutvustas mulle juhuslikult sellist tegelast nagu Paul Taylor ja tema tegemisi youtubes. Ta on Inglismaalt pärit aga nüüdseks 7-8 aastat Pariisis elanud ja What The Fuck France nimelises kanalis kommenteerib igast igapäevaseid asju oma Prantsusmaa-elus. Vaatasin seal pisut ringi ja mulle igastahes tema stiil meeldis ning leian et päris pull.
Niisiis
https://youtu.be/T-VWbV6TJxU
See väike vidjo oli esimene mida nägin ja vist ka esimesena tehtud. Hahhaa ma nõustun et kõnealune teema ajab välismaalasel juhtme kokku küll, peamiselt juhul kui ruumis on mingi 10000 inimest kellele tere öelda.
Või siis see
https://youtu.be/wOl3EWowQ_c
Lisaks sain teada et baguette peab laual alati õiget pidi olema, traditsioonid.
https://youtu.be/uzJWugjchhQ
Pole alati 100% tõsi aga see h-tähe puudumine on küll teemas.
Ja kui juba veidike tutvunud olete siis vaadake seda
https://youtu.be/t6oPQ5WcQCA
Jne. Nautige!
P.S. Carrefouri-saaga jätkuks: korra juhtusin nägema kuidas üks kutt samamoodi oma seljakoti ukse juurde jättis. Samas mul endal on vahepeal õnnestunud teha paar-kolm poetiiru ilma kahtlaste vahejuhtumiteta. Nojah olgu siis sellised eripärad, ma lähen eluga edasi nüüd :D
Niisiis
https://youtu.be/T-VWbV6TJxU
See väike vidjo oli esimene mida nägin ja vist ka esimesena tehtud. Hahhaa ma nõustun et kõnealune teema ajab välismaalasel juhtme kokku küll, peamiselt juhul kui ruumis on mingi 10000 inimest kellele tere öelda.
Või siis see
https://youtu.be/wOl3EWowQ_c
Lisaks sain teada et baguette peab laual alati õiget pidi olema, traditsioonid.
https://youtu.be/uzJWugjchhQ
Pole alati 100% tõsi aga see h-tähe puudumine on küll teemas.
Ja kui juba veidike tutvunud olete siis vaadake seda
https://youtu.be/t6oPQ5WcQCA
Jne. Nautige!
P.S. Carrefouri-saaga jätkuks: korra juhtusin nägema kuidas üks kutt samamoodi oma seljakoti ukse juurde jättis. Samas mul endal on vahepeal õnnestunud teha paar-kolm poetiiru ilma kahtlaste vahejuhtumiteta. Nojah olgu siis sellised eripärad, ma lähen eluga edasi nüüd :D
reede, 6. oktoober 2017
Kuidas elab NDSV
Tuleb pikk ja kaootiline jutt koolist, mille nimekirja sel aastal kuulun. Lycée Notre Dame Saint Victor on koht, kus ma veedan nädalas väga palju tunde. Kogu see pull hakkab peale normaaljuhul kell 7.07 ühes putkas kodu lähedal, kust väljub koolibuss. Meie külast tuleb peale maksimaalselt 5 inimest. Need bussiootamised on tavaliselt üsna vaiksed, ma isiklikult olen sellisel ajal jumalast kontaktivõimetu ja salaja loodan et teised ka. Sõit ise kestab natuke üle poole tunni ja ma jään iga kord tee peal magama:D Siiani õnneks veel õiget kohta maha maganud ei ole (ja ilmselt mõni inimene ärataks mu ikka üles) aga ükskord see juhtub, küll te näete. Edasi kõnnin võimatult aeglases tempos oma koolini, sest mulle ei meeldi liiga vara kohale jõuda. On omamoodi andekus seda vahemaad üle 15 minuti läbida ma ütlen.
Mu õppesuunaks on Litterature, mis tähendab minu jaoks nädalas kaheksat filosoofiat, kus ilmselgelt jube hästi hakkama saan (khm). Selles klassis on kokku nüüd koos minuga 9 inimest, tohutu rahvamass, eriti kui kohalikus algkoolis on see number 29... Umbes pool ajast toimuvad tunnid siiski koos teiste suundadega. Õpilased tunduvad alati väga motiveeritud ja kirjutavad värviliste pastakatega tähtsaid asju üles. Ega ma ka kehvem olla ei saa, kirjutan üles olulisena tunduvaid lauseid ja need sõnad, millest aru saada ei jõua, jätan lihtsalt vahele. Seega 70 protsenti neist märkmetest on hiljem jumalast kasutud aga parem kui mitte midagi? Ärge muretsege, vahepeal arenen ikka ka. Näiteks eelmine nädal õigussüsteemi käsitlevas tunnis veetsime 10 minutit värvilisi kastikesi joonistades ja sellega sain eeskujulikult hakkama.
Enamasti saan oma eluga hakkama ka inglise keeles. Mingil põhjusel on tunniplaanis kolm erineva nimega inglise keelt (ja kuskil-kellelgi eksisteerib veel neljas). Minu klassi puhul ei vasta jutud prantslaste kohutavast keeletasemest tõele, see on neil igati ok, aga tund ise ei ole miskipärast väga motiveeriv xd. Kogu aeg juhtub see "kui tunni aja pärast kella vaatasin, oli möödunud 20 minutit".
Asume kogu inimkonna lemmikteema juurde (söök loomulikult). Koolitoit on vahva, koostisosad on iseenesest üsna lihtsad, kuid samal ajal erinevad tüüpilistest Eesti lõunasöökidest. Näiteks keedetud nisu tundub olevat tavaline lisand. Eriti vahva on muidugi, et magustoiduks saab kooki :D Siiani olen selles osas pettunud vaid ühe korra, kui sattusin kahtlase rosinakoogi otsa. Sööklasse sisenedes pead tädile oma nime ütlema ja ta registreerib su arvutis, enne kui edasi minna saad. Ahjaa, üleeile tekkisid selle asemele magnetkaardid, mida ma ei saanud (nagu ka arvutiklassi koode, puudumiste registreerimise asjandust, õpilaspiletit, veel paari tähtsat paberit jne jne) ,nagu näete käin siin koolis mingi kahtlase illegaalina.
Kookide söömise kõrvalt teeme ikka sporti ka, aasta alguses saime valida rugby ja sulgpalli vahel. Kurb tõde on, et sulgpalli asemel veedame esimese perioodi jõusaalis, mis pole just kõige imelisem asi siin maailmas aga mis seal ikka. Kunagi aasta keskel tegeleme sulgpalliga ja kevade poole on kõigil orienteerumine, iseenesest on selle süsteemi idee päris hea. Mitte keegi ei käi peale kehalist pesus ja ma pole isegi kindel kas duširuumid eksisteerivad xd. Palju õnne neile, kellel pärast seda veel tunde on.
Viimasest lausest võib järeldada, et osadesse ainetesse mul asja ei ole. Vabad on nii hispaania kui saksa keele tunnid ja kui need toimuvad päeva lõpus, on muidugi väga kena. Buss kodu poole ei välju enne kui 18.15 (kolmapäeviti kell 12, prantsuse kooli eripära), aga Epernays esialgu tegevust jätkub, mul teine pool linna kõik avastamata. Vara hommikul seevastu on päris häiriv, kui pean teo- ja mõtlemisvõimetu laibana tund aega kuskil ringi hõljuma. Vabad tunnid keset päeva ei ole ka väga toredad. Enamasti minnakse kuhugi tühja klassiruumi, kus tegeldakse kodutööde või niisama taidlemisega, ja mingil põhjusel on see koolis mittemidagit tegemine minu jaoks vaimselt jube väsitav.
Õpetajatele öeldakse monsieur või madame ja naljakas et vahel inimesed ei teagi nende eesnimesid. Ja mulle väga oluline fakt: ükski õpetaja pole klassi ees endast välja läinud ning ma kahtlen et seda üldse kunagi juhtub.
Koolikell kõlab täpselt nagu SÜGi vana hea tuletõrjehäire niiet iga kord tahaks majast evakueeruda. Hiljuti tuli see õige tuletõrjesignaal ka ära, mis ei kõlanud üldse nii veenvalt. Veel pidi neil olema eraldi häire juhuks kui peab terroristide eest varjuma.
Ahjaa, ei saa mainimata jätta, et tänu kirjandussuunale veedan matemaatikavaba õppeaasta(!) Jah olen kuulnud et see on paljude vahetusõpilaste lemmikaine ja esialgu üks väheseid tunde, millest nad aru saavad aga mis iganes, ma olen sügavalt rahul et saan oma viimaste aastatega väljakujunenud matemaatika-allergiast taastuda xd.
(Mul läks mingi tähtis asi meelest ära, mida kavatsesin jagada niiet lihtsalt postitan selle suurteose nüüd ära, kaua võib...)
Offtopic: ei ole minust siiani keelealast asjatundjat saanud ja kui omaette räägin (eeee ei ole hulluks läinud...) siis ikka veel eesti keeles. See-eest paar igapäevasemat roppust (või rohkem lihtsalt hüüdsõnad mida kõik kogu aeg kasutavad) on ilusti omandatud. Isiklik lemmik on "oh la vache" mis põhimõtteliselt tähendab "oh lehm!" :D
PS: järgmisel nädalalõpul lähen koos kolme AFS (organisatsioon mids Eestis pole) vahetusõpilasega väljasõidule! Ootan kannatamatult.
Mu õppesuunaks on Litterature, mis tähendab minu jaoks nädalas kaheksat filosoofiat, kus ilmselgelt jube hästi hakkama saan (khm). Selles klassis on kokku nüüd koos minuga 9 inimest, tohutu rahvamass, eriti kui kohalikus algkoolis on see number 29... Umbes pool ajast toimuvad tunnid siiski koos teiste suundadega. Õpilased tunduvad alati väga motiveeritud ja kirjutavad värviliste pastakatega tähtsaid asju üles. Ega ma ka kehvem olla ei saa, kirjutan üles olulisena tunduvaid lauseid ja need sõnad, millest aru saada ei jõua, jätan lihtsalt vahele. Seega 70 protsenti neist märkmetest on hiljem jumalast kasutud aga parem kui mitte midagi? Ärge muretsege, vahepeal arenen ikka ka. Näiteks eelmine nädal õigussüsteemi käsitlevas tunnis veetsime 10 minutit värvilisi kastikesi joonistades ja sellega sain eeskujulikult hakkama.
Enamasti saan oma eluga hakkama ka inglise keeles. Mingil põhjusel on tunniplaanis kolm erineva nimega inglise keelt (ja kuskil-kellelgi eksisteerib veel neljas). Minu klassi puhul ei vasta jutud prantslaste kohutavast keeletasemest tõele, see on neil igati ok, aga tund ise ei ole miskipärast väga motiveeriv xd. Kogu aeg juhtub see "kui tunni aja pärast kella vaatasin, oli möödunud 20 minutit".
Asume kogu inimkonna lemmikteema juurde (söök loomulikult). Koolitoit on vahva, koostisosad on iseenesest üsna lihtsad, kuid samal ajal erinevad tüüpilistest Eesti lõunasöökidest. Näiteks keedetud nisu tundub olevat tavaline lisand. Eriti vahva on muidugi, et magustoiduks saab kooki :D Siiani olen selles osas pettunud vaid ühe korra, kui sattusin kahtlase rosinakoogi otsa. Sööklasse sisenedes pead tädile oma nime ütlema ja ta registreerib su arvutis, enne kui edasi minna saad. Ahjaa, üleeile tekkisid selle asemele magnetkaardid, mida ma ei saanud (nagu ka arvutiklassi koode, puudumiste registreerimise asjandust, õpilaspiletit, veel paari tähtsat paberit jne jne) ,nagu näete käin siin koolis mingi kahtlase illegaalina.
Kookide söömise kõrvalt teeme ikka sporti ka, aasta alguses saime valida rugby ja sulgpalli vahel. Kurb tõde on, et sulgpalli asemel veedame esimese perioodi jõusaalis, mis pole just kõige imelisem asi siin maailmas aga mis seal ikka. Kunagi aasta keskel tegeleme sulgpalliga ja kevade poole on kõigil orienteerumine, iseenesest on selle süsteemi idee päris hea. Mitte keegi ei käi peale kehalist pesus ja ma pole isegi kindel kas duširuumid eksisteerivad xd. Palju õnne neile, kellel pärast seda veel tunde on.
Viimasest lausest võib järeldada, et osadesse ainetesse mul asja ei ole. Vabad on nii hispaania kui saksa keele tunnid ja kui need toimuvad päeva lõpus, on muidugi väga kena. Buss kodu poole ei välju enne kui 18.15 (kolmapäeviti kell 12, prantsuse kooli eripära), aga Epernays esialgu tegevust jätkub, mul teine pool linna kõik avastamata. Vara hommikul seevastu on päris häiriv, kui pean teo- ja mõtlemisvõimetu laibana tund aega kuskil ringi hõljuma. Vabad tunnid keset päeva ei ole ka väga toredad. Enamasti minnakse kuhugi tühja klassiruumi, kus tegeldakse kodutööde või niisama taidlemisega, ja mingil põhjusel on see koolis mittemidagit tegemine minu jaoks vaimselt jube väsitav.
Õpetajatele öeldakse monsieur või madame ja naljakas et vahel inimesed ei teagi nende eesnimesid. Ja mulle väga oluline fakt: ükski õpetaja pole klassi ees endast välja läinud ning ma kahtlen et seda üldse kunagi juhtub.
Koolikell kõlab täpselt nagu SÜGi vana hea tuletõrjehäire niiet iga kord tahaks majast evakueeruda. Hiljuti tuli see õige tuletõrjesignaal ka ära, mis ei kõlanud üldse nii veenvalt. Veel pidi neil olema eraldi häire juhuks kui peab terroristide eest varjuma.
Ahjaa, ei saa mainimata jätta, et tänu kirjandussuunale veedan matemaatikavaba õppeaasta(!) Jah olen kuulnud et see on paljude vahetusõpilaste lemmikaine ja esialgu üks väheseid tunde, millest nad aru saavad aga mis iganes, ma olen sügavalt rahul et saan oma viimaste aastatega väljakujunenud matemaatika-allergiast taastuda xd.
(Mul läks mingi tähtis asi meelest ära, mida kavatsesin jagada niiet lihtsalt postitan selle suurteose nüüd ära, kaua võib...)
Offtopic: ei ole minust siiani keelealast asjatundjat saanud ja kui omaette räägin (eeee ei ole hulluks läinud...) siis ikka veel eesti keeles. See-eest paar igapäevasemat roppust (või rohkem lihtsalt hüüdsõnad mida kõik kogu aeg kasutavad) on ilusti omandatud. Isiklik lemmik on "oh la vache" mis põhimõtteliselt tähendab "oh lehm!" :D
PS: järgmisel nädalalõpul lähen koos kolme AFS (organisatsioon mids Eestis pole) vahetusõpilasega väljasõidule! Ootan kannatamatult.
Tellimine:
Postitused (Atom)