Hasartmängurite probleemid

No kas kujutate endale ette? Väikevend kaotas paar nädalat tagasi kihlveo oma tädiga, mille käigus ta mängis maha meie kassi :'D Täna pidasime kodus väikse perekondliku jõululõuna (Siin ei piirduta midagi ainult ühe õhtuga. Täna tegin mina süüa ja juhhuu keegi ei surnudki maha) ,ja kui lõpetanud olime siis nad reaalselt pakkisidki kassi asjad kokku ja pistsid ta sinna transpordipuuri ja ta rändas tädi juurde koju. Nüüd olemegi kassivabad ja muudkui ootame kuni ta tagasi tuleb. Hahhahaa ma ei suuda seda uskuda :D

Meie tähistamine ise tähendaski põhiliselt sööki (oh üllatust) ja ma ei hakka seda detailselt kirjeldama. Kõige selle juures oli kuidagi nii õige tunne nagu oleks maailma kõige normaalsem asi jõuluõhtul välismaal kõigile tundmatus külakeses oma mittebioloogiliste sugulaste seltsis tigudega täidetud lehttainast süüa üritada. Ma nüüd alustan oma kahekuust dieeti vee ja heina peal vist.

Kass lahkumas oma uute omanike juurde :D

J..jjõulud olid tulekul

Ausalt, jube veider on. Mis asjad need jõulud veel on?

See tabamatu christmas spirit mida viimased aastad Eestiski taga otsisin, ei ole siiani kuskilt taevast alla sadanud, mida iganest see endast kujutama peaks eksole :D Tänasel jõululaupäevalaupäeva (jaajah) õhtul pimedas elutoas oma mandariini süües ja Simpsoneid vaadates võib ometi öelda, et mind on tabanud mingit uut sorti jõulurahu. Need ebareaalsed tõusud ja langused mu elus on vaikselt maha rahunenud ja ma olen homme õhtul jube hea meelega valmis koos suguvõsaga end laua alla sööma.

(Oih üks 7aastane otsustas allkorrusele tulla ja leidis mu simpsoneid vaatamast ja tal tuli hea plaan ka sinna jääda, mille peale teeskesin et olen jube väsinud ja lähen magama ära, sest ei hakka mina siin väikeste laste unegraafikuid rikkuma.)

Detsembri nädalalõpud on möödunud peamiselt jõuluturgudel ringi kärutades, esimeseks peatuseks Metz, teiseks Reims ja kolmandana Strasbourg (meie tee sinna ja tagasi võttis kauem aega kui kohal olemine aga ikkagi). Metz'i jõuluturu külastus oli ühtlasi esimene kord, kui PIE (organisatsioon siin Prantsusmaal eksole) oma eksistentsi meelde tuletas ja me enda kaasteelisi näha saime. Kui ilma eelneva hoiatuseta eesti mees Hansu otsa koperdasin, siis kõigepealt ei saanud ma sõnagi suust ja esimesed fraasid omaenese keeles ajasid niimoodi pea ringi käima, see oli tõsiselt nagu teise universumisse sisenemine. Fun fact: ei sellel ega ka järgnevatel turgudel ei soetanud vist mitte keegi omale midagi muud peale toidu... Mis teha, prioriteedid. Mulle meeldisid nad kõik ja võiksin seda jõuluturumaratoni täitsa veel mõned nädalad pidada, aga Tallinna oma on vist ikkagi ilusam ja kuidagi inimestele mugavam liigelda :D Niisiis minge külastage kõik seda.

Mida veel? Jõulukingitused ei ole üldse nii lihtne asi nagu mu Eesti peres, kus võisin vabalt kõigile markeritega kaunistatud meloni või suure viineripiruka kinkida ja korras. Seekord kerkis igal sammul jube palju küsimusi ja kokkuvõttes ei oska ma enam midagi arvata :D Õnneks tegi novembrikuus saabunud postisaadetis elu natukene kergemaks. Loodame siis et miskit väga metsa ei läinud onju.

Niisiis. On aeg minna ja üks ilus teistmoodi jõuluõhtu maha pidada. Kõige paremat teile, mu sõbrad ja sugulased.

Selle leidsin täna küla pealt. Tõestus et jõuluvana on ikkagi olemas.

Kodumasinad ei ole naljaasi...

Oh Sa Vana Lehm!!!! :O :O
Nagu... tulin trennist ja hakkasin oma sööki soojendama mikrolaineahjus. ja.minu.taldrik.plahvatas.seal. !!!!!!!! Lihtsalt mingine mass klaasikilde jäi järele.

Kas igaks-elujuhtumiks-kindlustus tõttab appi, kui mul kodus veel midagi õhku lendab?

Kuidas ma teie arust nüüd seda asja sööma peaksin?

Reaalselt inspekteerin iga makaroni praegu,   kas ta on ohutu.

Nagu...ärge kasutage mikrolaineahju.

Ärge kasutage moodsat köögitehnikat.

Ärge kasutage üldse mingit tehnikat.

Minge elage puu otsas ja tehke kahe kiviga tuld nagu normaalsed inimesed.

Ma siin irvitan üksinda nagu lollakas. See ei ole normaalne. Kodusele hommikusele traditsioonile "soe mikrolaineahjukakao" ei julge vist paar päeva mõeldagi.

Baah ma unustasin sellest ebareaalsusest pilti teha enne kui ära koristasin. Eks katsuge ette kujutada.


P.S. Trenn oli jube lõbus täna õhtul. Tegime igatsugu huvitavaid algkoolilastele mõeldud pallimänge ja kõik käitusid üldse väga professionaalselt. Tsirkusest seal juba puudust ei tule.

Fotode lisamine on pain in the ass!!

Tore et taas siia sattunud olete. Vaatasin et siiani pole üheski postituses pildimaterjali ja mis siis muud kui kõrvaldame selle puudujäägi:

Esitlen teile oma väikseid mägesid!!!! Esiplaanil näeme kuivanud viinamarjataimi.

 Sedalaadi vaatamisväärsused meie külas. 

Ükspäev ma jalutasin mööda teed mis algas nagu iga teine väiksemat sorti maantee. Kuni leidsin end kellegi maja juurest kus rada vahvasti ära lõppes. Üks onu pidas ukselävel suitsupausi ja veidi aega lihtsalt jõllitasime üksteist, lõpuks ma ütlesin tere, tegin hästi süvenenud näoilmega ülaloleva foto, keerasin ringi ja tegin minekut :D

 Mo elu esimene advendikalender.

(Ahhaa tegelikult pole see tõsi, väiksena olid need tervel meie klassil ja mäletan väga hästi skandaali teemal "miks mõni laps juba esimesel päeval pool kalendrit tühjaks sõi, nii ei tohi teha":D ) Advendiga seoses seletasin ükspäev emale päkapikkude olemust ja ta leidis et see pole üldse halb idee.

 Epernay võlud. Ja kui end sama looduskauni koha peal ringi keerata, sõidab iga minuti tagant mingi suur kaubik mööda...

Nii armas kuidas nad kõigi oma ringteede keskele igasugu asju istutavad ning vahetevahel ehitavad sinna suuremaid kunstiteoseid.

Päris pull on leida end täisealisena esimest korda lõbustuspargist. (ei jõua oma häid Afs-tutvusi ära kiita :) Pildil on see torn mis linna teise otsa paistab ja millele lähenedes ära parem mõtle. See kerkib rahulikult ülesse et saaksid vaadet näha (mis on viimane asi mis sel hetkel meelde tuleb kui oled parajasti hõivatud igast kõrgemate jõudude poole palvetamisega...) ja siis kukub sealt alla. Tunde järgi kestis too vabalangemine terve igaviku. Stopperi abiksvõtmisel sai selgeks, et igavik kestab ligikaudu neli sekundit.

 Arvasin veel hiljuti et mulle ei meeldi lõbustuspargid ja olin sellest kokkuvõttes ahvivaimustuses. (Jumalhoidku mis sõna see veel on...) Meie vanadest, uutest ja praegustest vahetusõpilastest koosnev grupp püsis kuidagi hästi loomulikult koos ja oli tohutult tore. Ja mõtle ma rääkisin vahepeal päris prantslastega juttu ja mõtle nad päriselt said aru!

Kuna raudselt tahate hirmsasti mind näha, esitlen teile tagasihoidlikku pildiseeriat "mina ja silt". Laiendan seda kollektsiooni, kui mõnda uut külakest avastama satun. (Paar tükki on peale töötlemist endiselt valgustkartvalt koledad ja neid te seega ei näe.)

 ...see on üks mu isiklik lemmik sihtkoht.

Ja veel üks. Hommikul tegin suurejoonelise otsuse minna Corribert-i vaatama. Jõudsin kohale, sisenesin külla ja veendusin et seal ei ole mitte-mitte midagi. Ongi paarsada meetrit maanteed, üks rada vasakule ja üks poolringi kujuline tee paremale. See avastus ajas küll naerma, tegin sildiga pilti ja tulin uuesti 3 km tagasi.

Kunagi ammu oli lähedal külas halloweenipidu kus umbes 40 last majade vahel ringi jooksis et kommi saada mis oli päris lõbustav vaatepilt. Ja seal oli see kutt päris vasaraga ja oma kapuutsi ja näomaalinguga tekitas paratamatult mõtteid "aga mis siis kui ta on psühhopaat."

Natuke igapäevast huumorit: koolis tegime hiigelsuuri plakateid mis esitavad mingit filosoofilist mõistet või küsimust. Juhtus nii, et pidin meie oma koju kaasa võtma, mis tähendas teekonda läbi linna ning bussisõitu ja meie teemaks juhtus olema eutanaasia seaduslikkus ja eetika küsimused. Valmis oli selleks hetkeks vaid pealkiri mis oli niiviisi välja lõigatud, et mõlemalt poolt paistis. Eks ma siis kõndisin ringi hästi suure papitükiga, mille keskel kirjas L'euthanasie, ja inimestel jäi üle mõistatada, mis sõnumit ma seal levitada üritan. Töö käigus vaatasin et Google otsinguajalugu muutus eriti morbiidseks :D ja paar päeva hiljem sain selle imeasja bussiga kooli tagasi tuua, oh seda õnne. Kõige tipuks arvas üks koridoris mööda jalutav kaasõpilane esimesel pilgul, et see on plakat Eesti kohta.

Siin hakkas enne lund sadama kui Kuressaares! Aga see lõppes sama targalt ära ka ja on nüüdseks unustatud.

Säästan teid täna õhtul Carrefouri-järjejuttudest sest mul ei tule enam midagi kahtlast meelde. Tänan tähelepanu eest.

Neljandik

Neljandik. Kaks kuud ja kaks nädalat on minu isik nüüdseks uues riigis ringi jalutanud. Mis teeb tõepoolest ühe veerandiku siin veedetavast ajast. Originaalis kavatsesin kirjutada "viiendik"-postituse aga see moment on juba ammu läbi. Eelmine nädal oli vist ametlikult kõige lühem nädal mu elus... Aeg liigub siin üleüldse jube imelikult, ma isegi ei oska selle kohta sõna võtta. Talvel saabub meie lähikonda elama õpilane Lõuna-Aafrikast (jah palun!!!! :),kelle vahetus kestab kaks kuud... mida kuuldes hakkasin ikka sügavalt oma eksistentsi üle mõtlema, ma oleks juba ära läinud(!) ja selle aja jooksul pole siinne päris-päris elu nagu alatagi jõudnud. Viimasel ajal, hetkedel kui midagi suurt käsil ei ole, jälitab mind hirm, et ma "ei kasuta oma aega piisavalt hästi ära", mis see ka tähendama ei peaks. Samas arusaadav et aastase perioodi jooksul tuleb vahepeal argipäevaelu ka elada.

Kuidas minuga on? Sisetunne muutub praegu reaalselt sekunditega, mistõttu tihti ei hakka seda isegi väljendama, sest järgmisel arvan nagunii midagi muud. Kuid kogu teekond on juba praegu end väärt.

Kas siin on teistmoodi kui Eestis? Loomulikult on teistmoodi. Milles erinevus seisneb? Ei oska kuidagi moodi vastata. Igapäevaelus ei ole midagi nii uskumatut et peaks end segaseks imestama ning samal ajal on ilmselge, et sa ei ole enam Eestis. Ja siin peitub raskus kohaliku mõtteviisi omaksvõtmisel; kultuurilised eripärad ei ole suured ja ilmselged, need on tuhat väikest ebamäärast detaili, mida kuidagi nimetadagi ei oska, rääkimata siis sügavamal tasandil mõistmisest. (Teie ees seisab filosoof...) Näiteks on siiamaani raske "inimest lugeda". Kas ta on tõsine, rahulolev või sarkastiline? On ta huvitatud suhtlema või tahaks sinust parema meelega lahti saada? Kas sa tegid just mingi eriti ebaviisaka liigutuse või vaatas ta sind lihtsalt niisama?

Keelelised oskused paranevad? Mingis suunas on asi ilmselgelt edasi liikunud. Inimesed väga ei pea spetsiaalselt minu jaoks aeglasemalt rääkima, mille üle olen uhke. Teatud tüüpi vestlustes olen ma jube osav. Need esmakordse kohtumise arutlused kellegagi, kes tunneb huvi kes sa oled ja miks sa oled, mida tuleb vahetevahel ette. Teine sagedasem jututeema on muidugist söök ja viimasel ajal miskipärast ka "eesti keel ei kasuta aktsendimärke ja sugusid"- teemalised minidialoogid.
Heast tasemest on asi kaugel. Lihtsalt ei leia sõnu piisavalt hästi, et inimese moodi rääkida ning kui ükskord oma fraasi valmis saad, on selle väljaütlemiseks juba imelikult hilja. Eriti probleemsed on seltskondlikud vestlused, kus osaleb palju inimesi ja kui korraks keskendumise lõpetad, on teema hetkega ma ei tea kuhu välja jõudnud. Lisaks nad räägivad kõik korraga ja ürita siis otsustada, kelle jutt sind rohkem huvitab.

Koolis läheb hästi? Naljakal kombel pole siiani välja mõelnud kas ja kui väga mulle meeldib seal käia. Tähendab, täitsa huvitav on eri teemadega kokku puutuda, iga päev on mingitmoodi arendav ja minul ei ole ka erilisi pingeid tulemuste osas, kuni vähemalt üritan. Aga sada aastat kestva päeva lõppedes enam suuri asju ette ei võeta ja enamike kooliväline elu kujuneb vähem intensiivseks kui harjunud olen. Lisaks pole mul vist elu sees niisuguseid keskendumisraskusi olnud kui nüüd :D Väga kerge on oma mõtetesse ära eksida. Kuid peab tunnistama, et sedasorti meeleheidet esmaspäeva suhtes, nagu Eestis ette tuli, ei esine.

Kodune elu? Tõeline õnn, et mul teile suuri ja karvaseid pereprobleeme esitleda ei ole. Muidugi ma ei jaga 100% kõigi pereliikmete elupõhimõtteid aga teatavasti tõde ei ole olemas, ja ega see polegi oluline. Päris elu ja päris inimesed. Nende igapäevased minekud-tulekud, kes töötab öösel, kes magab päeval... see on omaette ajalugu :D Oleme koos ka suuremaid ja väiksemaid asju ette võtnud ning aitäh et just nende juurde juhtusin.

Kas Eestit ka igatsen? Otseselt mitte. Nagu ma teadsin juba enne lahkumist et Eesti on jube vahva ja olen siiani samal arvamusel, ta tõesti on ja meil saab raudselt kunagi ilus taaskohtumine olema:D Eks ikka mõtlen teie peale ka, kes te seal olete. Kuid fakt, et ma asun kaugel, iseenesest erilisi emotsionaalseid raskusi ei tekita; mida enam ma näen, kui lühike on üks nädal või üks kuu... Vahepeal ilmuvad alateadvusest igast veidrad nostalgilised hetked, a la mingi põhikooli spordiviktoriin kus uusi suusatajaid välja mõtlesime, või kuidas ma elroni rongis kohupiimasaiakesi sõin ,või kui end ründavate väikelaste eest dušikabiini lukustasime, nojah mu aju elab huvitavat elu :D

Fun fact: mul tuli just meelde et pole siiani kordagi seda müstilist area rep-i kohanud, kes organisatsiooni kohalikku tegevust peaks koordineerima. Olen temast vaid pere käest legende kuulnud. Väidetavalt tuleb ta septembrikuus meid külastama, et näha kas kõik läheb hästi. Ju ta mõtles 2018 aasta septembrit.

Tean-tean, te klikkisite siia tegelikult lihtsalt selleks et uut Carrefouri-episoodi lugeda. Niisiis, neil on natuke kesklinnast kaugemal ka suurem kauplus (umbes nagu lennuväli...) ja seal sissepääsu ees on turva, kes peab vajalikuks su seljakoti mingi väikse valge... asjandusega lukustada (selline plastikust riba mis tõmmatakse kuidagi kokku ja enam lahti ei tule, teate küll noh). Väljudes otsustasin sellest vabaneda, milleks oli vaja kääre, mis asusid kotis, mis juhuslikult oli lukustatud... paar head minutit kulus mu üritustele. Turvalisus ennekõike eksole.
Ja ühtlasi kohtasin sealsamas väljapääsu juures nende Starmani või LHV- kuttide analooge, kes sulle kaubanduskeskuses oma heade pakkumistega peale lendavad. Seekord pakkusid nad autokindlustust kui õigesti aru sain :D

Ma püüan teile varsti, enne kui kõik märkimisväärsed asjad meelest lähevad, veel midagi kirjutada, lisaks sellele filosoofilisele udukogule mis seekord välja tuli.

Random

Teereee siin on praegu koolivaheaeg ja ühtlasi täpselt õige aeg Bloggerisse üks tagasihoidlik romaan kirjutada. Ma ei oska enam eristada, mis sündmused võiks olulised ja huvitavad olla, millised mitte, niiet saate lugeda lihtsalt seda, mis mul meelde tulema juhtub.

Jutustan pisut üritusest, mis saabus mu ellu täpselt õigel hetkel, nädalavahetusest koos AFS õpilastega. Sattusin sinna tänu faktile, et vahetusema noorem õde on juba mitu aastat antud organisatsiooniga seotud.

Kolm tüdrukut, kes elavad siin regioonis AFS programmi kaudu, seal tegutsevad vabatahtlikud ja mina, kellel on lihtsalt head tutvused, kogunesid nädalalõpuks Troyes'i. Peatusime ühe toreda abielupaari pool kodus, kes kokkusaamist korraldasid. Istusime õues päikse käes, rääkisime tähtsaid asju ja vahepeale juhtus paar seltskonnamängu moodi üritust. Üldse möödus kogu õhtu hästi naturaalselt ilma suurema organiseerimiseta. (Kirjutasime küll ajakava ilusti tahvlile, kuid sinna see jäi ka.) Ja kõik inimesed on ikka nii erinevad ja kõigi ajalood nii huvitavad.

Kuna söök on inimese parim sõber, valmistasime õhtuks mingi tuhatmiljon pannkooki... väga imelikul viisil. Kõigepealt segad suurte pingutustega kokku munad ja terve kotitäie jahu ning siis lisad hästi väikeste koguste kaupa piima ja see protsess võtab terve igaviku :D Arvasin et see on mingi kohalik eripära, kuni tädi, kelle juures kodus me olime, sisse astus. Ta vaatas söögitegemist koordineerivat vabatahtlikku imestunud pilguga ja küsis, miks me tainast normaalselt ei tahtnud teha. No jah aga originaalsus on ka midagi väärt.
See vabatahtlik käis eelmine aasta vahetuses Indias, kus ta õppis inglise keelt..no sellise asja peale annab tulla xd. Ameeriklased said kohe aru, et tal on india aktsent. (Tegelikult üritasime kõik prantsuse keeles hakkama saada ,aga õhtul hiljem kui "suured inimesed" olid magama läinud, jätsime selle ürituse mõneks ajaks pooleli.)

Pühapäeval ilmusid kohale veel lähiümbruses elavad Rotary vahetusõpilased ja läksime linnaga tutvuma. Üks tädi tegi meile ekskursiooni ja tal olid tõesti laiad teadmised kõigi ajalooliste hoonete kohta, aga miskipärast keegi ei kuulanud xd. Tipphetk oli, kui sisenesime vanade majade vahele pisikesse hoovi ja seal oli kass. Ja hetkel kui giid valmistus midagi ütlema, tormasid kõik-kõik inimesed seda kassi näppima. Ekskursioonijuht pidi tunnistama, et sattus seekord eriti ajaloohuvilise seltskonna otsa...
Meie pisike väljasõit oli igastahes väga motiveeriv ja kui kõik hästi läheb, saan samade inimeste seltskonda järgmine nädal veel nautida.

Aga sel nädalal, kui normaalsed inimesed endiselt tööd teevad, on minul juhuslikult väga palju aega. Eile viisin ennast jalutama ühte imeliku nimega külla, kus ma varem käinud ei olnud. Ta on pisut tihedamalt asustatud kui meie küla, sealt võib leida kiriku, apteegi, saiapoe ja mis kõik veel, peaaegu nagu suurlinn juba eksole. Ilm oli vastav T-särgiga jalutamiseks ja maas olid värvilised vahtralehed ja hästi ilus oli. Tegin pilti igast kasutust lillepotist ja majaseinast, sest need tundusid sel hetkel nii märkimisväärsed xd.

Kohale jõudmiseks kõndisin enne 3 km mööda maanteed, kus kohtasin reaalselt tervet karja liiklusmaniakke. Olles kodust vaevalt paarisaja meetri kaugusel, lähenes selja tagant grupp jalgrattureid, keda märkasin hetkel kui üks neist otsustas väga hirmuäratavalt "BWOOOH" karjuda :D Reageerisin vastavalt, loodame et ta oli õnnelik noh. Pisut hiljem tegi keegi osav autojuht sel suhteliselt kitsal teel suure kiirusega möödasõidu täpselt minu kõrval ja see oli kuidagi nii filmilik hetk et lihtsalt seisin viis sekundit paigal ja jõllitasin teda. Kui siis järgmiseks nägin rekkat lähenemas, ronisin vabatahtlikult maanteekraavi.

Liiklusega seoses meenus, et siin on kiiver kõigile ratturitele kohustuslik. Mis ei olegi väga halb idee. Aga see pole veel kõik, nad on seadusega kohustatud helkurvesti kandma. Jah sõbrad, HELKURVESTI :D Kuigi ma pole eriti märganud, et seda nõudmist ka täidetaks.

Nüüd järgnev lõik on eriti mõeldud infoks kahele vahvale lähisugulasele:
Hiljuti mainisin kodus midagi bridži kohta ning vahetusisa ütles esimese asjana: ahhaa Epernays seal-ja-seal on bridžiklubi! Ja teise asjana: hahhaa see mingi vanainimeste mäng ju! Jep, ta kinnitas veel mitu korda et siin maal tegelevad bridžiga ainult saja-aastased.
Epernay petanqueväljaku leidsin üles puhtalt kuulmise järgi. Linna peal oma koolibussi oodates liikusin kahtlaselt tuttavate helide suunas ning jõudsin umbes kiriku ja muusikakooli vahele, kus harjutas päris korralik seltskond. Ja vat sulle nalja, nemadki olid kõik pensioniealised.

Lõpetuseks pöördume veelkord tagasi Carrefouri :D Tegelikult on seal täitsa olemas silt, millel kirjas, et eelnevate varguste ja probleemide tõttu palutakse oma isiklikud asjad kassapidajale esitleda. Võttis kõigest kuu aega, et seda märgata, ma olen üks väga tähelepanelik inimene.

What The Fuck France

Siin väike soovitus, kui otsite unejutuks huvitavat vaatamist või teil mingi hetk lihtsalt pole elu :D Mu vahetusema õde tutvustas mulle juhuslikult sellist tegelast nagu Paul Taylor ja tema tegemisi youtubes. Ta on Inglismaalt pärit aga nüüdseks 7-8 aastat Pariisis elanud ja What The Fuck France nimelises kanalis kommenteerib igast igapäevaseid asju oma Prantsusmaa-elus. Vaatasin seal pisut ringi ja mulle igastahes tema stiil meeldis ning leian et päris pull.

Niisiis
https://youtu.be/T-VWbV6TJxU
See väike vidjo oli esimene mida nägin ja vist ka esimesena tehtud. Hahhaa ma nõustun et kõnealune teema ajab välismaalasel juhtme kokku küll, peamiselt juhul kui ruumis on mingi 10000 inimest kellele tere öelda.

Või siis see
https://youtu.be/wOl3EWowQ_c
Lisaks sain teada et baguette peab laual alati õiget pidi olema, traditsioonid.

https://youtu.be/uzJWugjchhQ
Pole alati 100% tõsi aga see h-tähe puudumine on küll teemas.

Ja kui juba veidike tutvunud olete siis vaadake seda
https://youtu.be/t6oPQ5WcQCA

Jne.  Nautige!

P.S. Carrefouri-saaga jätkuks: korra juhtusin nägema kuidas üks kutt samamoodi oma seljakoti ukse juurde jättis. Samas mul endal on vahepeal õnnestunud teha paar-kolm poetiiru ilma kahtlaste vahejuhtumiteta. Nojah olgu siis sellised eripärad, ma lähen eluga edasi nüüd :D

Kuidas elab NDSV

Tuleb pikk ja kaootiline jutt koolist, mille nimekirja sel aastal kuulun. Lycée Notre Dame Saint Victor on koht, kus ma veedan nädalas väga palju tunde. Kogu see pull hakkab peale normaaljuhul kell 7.07 ühes putkas kodu lähedal, kust väljub koolibuss. Meie külast tuleb peale maksimaalselt 5 inimest. Need bussiootamised on tavaliselt üsna vaiksed, ma isiklikult olen sellisel ajal jumalast kontaktivõimetu ja salaja loodan et teised ka. Sõit ise kestab natuke üle poole tunni ja ma jään iga kord tee peal magama:D Siiani õnneks veel õiget kohta maha maganud ei ole (ja ilmselt mõni inimene ärataks mu ikka üles) aga ükskord see juhtub, küll te näete. Edasi kõnnin võimatult aeglases tempos oma koolini, sest mulle ei meeldi liiga vara kohale jõuda. On omamoodi andekus seda vahemaad üle 15 minuti läbida ma ütlen.

Mu õppesuunaks on Litterature, mis tähendab minu jaoks nädalas kaheksat filosoofiat, kus ilmselgelt jube hästi hakkama saan (khm). Selles klassis on kokku nüüd koos minuga 9 inimest, tohutu rahvamass, eriti kui kohalikus algkoolis on see number 29... Umbes pool ajast toimuvad tunnid siiski koos teiste suundadega. Õpilased tunduvad alati väga motiveeritud ja kirjutavad värviliste pastakatega tähtsaid asju üles. Ega ma ka kehvem olla ei saa, kirjutan üles olulisena tunduvaid lauseid ja need sõnad, millest aru saada ei jõua, jätan lihtsalt vahele. Seega 70 protsenti neist märkmetest on hiljem jumalast kasutud aga parem kui mitte midagi? Ärge muretsege, vahepeal arenen ikka ka. Näiteks eelmine nädal õigussüsteemi käsitlevas tunnis veetsime 10 minutit värvilisi kastikesi joonistades ja sellega sain eeskujulikult hakkama.

Enamasti saan oma eluga hakkama ka inglise keeles. Mingil põhjusel on tunniplaanis kolm erineva nimega inglise keelt (ja kuskil-kellelgi eksisteerib veel neljas). Minu klassi puhul ei vasta jutud prantslaste kohutavast keeletasemest tõele, see on neil igati ok, aga tund ise ei ole miskipärast väga motiveeriv xd. Kogu aeg juhtub see "kui tunni aja pärast kella vaatasin, oli möödunud 20 minutit".

Asume kogu inimkonna lemmikteema juurde (söök loomulikult). Koolitoit on vahva, koostisosad on iseenesest üsna lihtsad, kuid samal ajal erinevad tüüpilistest Eesti lõunasöökidest. Näiteks keedetud nisu tundub olevat tavaline lisand. Eriti vahva on muidugi, et magustoiduks saab kooki :D Siiani olen selles osas pettunud vaid ühe korra, kui sattusin kahtlase rosinakoogi otsa. Sööklasse sisenedes pead tädile oma nime ütlema ja ta registreerib su arvutis, enne kui edasi minna saad. Ahjaa, üleeile tekkisid selle asemele magnetkaardid, mida ma ei saanud (nagu ka arvutiklassi koode, puudumiste registreerimise asjandust, õpilaspiletit, veel paari tähtsat paberit jne jne) ,nagu näete käin siin koolis mingi kahtlase illegaalina.

Kookide söömise kõrvalt teeme ikka sporti ka, aasta alguses saime valida rugby ja sulgpalli vahel. Kurb tõde on, et sulgpalli asemel veedame esimese perioodi jõusaalis, mis pole just kõige imelisem asi siin maailmas aga mis seal ikka. Kunagi aasta keskel tegeleme sulgpalliga ja kevade poole on kõigil orienteerumine, iseenesest on selle süsteemi idee päris hea. Mitte keegi ei käi peale kehalist pesus ja ma pole isegi kindel kas duširuumid eksisteerivad xd. Palju õnne neile, kellel pärast seda veel tunde on.

Viimasest lausest võib järeldada, et osadesse ainetesse mul asja ei ole. Vabad on nii hispaania kui saksa keele tunnid ja kui need toimuvad päeva lõpus, on muidugi väga kena. Buss kodu poole ei välju enne kui 18.15 (kolmapäeviti kell 12, prantsuse kooli eripära), aga Epernays esialgu tegevust jätkub, mul teine pool linna kõik avastamata. Vara hommikul seevastu on päris häiriv, kui pean teo- ja mõtlemisvõimetu laibana tund aega kuskil ringi hõljuma. Vabad tunnid keset päeva ei ole ka väga toredad. Enamasti minnakse kuhugi tühja klassiruumi, kus tegeldakse kodutööde või niisama taidlemisega, ja mingil põhjusel on see koolis mittemidagit tegemine minu jaoks vaimselt jube väsitav.

Õpetajatele öeldakse monsieur või madame ja naljakas et vahel inimesed ei teagi nende eesnimesid. Ja mulle väga oluline fakt: ükski õpetaja pole klassi ees endast välja läinud ning ma kahtlen et seda üldse kunagi juhtub.

Koolikell kõlab täpselt nagu SÜGi vana hea tuletõrjehäire niiet iga kord tahaks majast evakueeruda. Hiljuti tuli see õige tuletõrjesignaal ka ära, mis ei kõlanud üldse nii veenvalt. Veel pidi neil olema eraldi häire juhuks kui peab terroristide eest varjuma.

Ahjaa, ei saa mainimata jätta, et tänu kirjandussuunale veedan matemaatikavaba õppeaasta(!) Jah olen kuulnud et see on paljude vahetusõpilaste lemmikaine ja esialgu üks väheseid tunde, millest nad aru saavad aga mis iganes, ma olen sügavalt rahul et saan oma viimaste aastatega väljakujunenud matemaatika-allergiast taastuda xd.

(Mul läks mingi tähtis asi meelest ära, mida kavatsesin jagada niiet lihtsalt postitan selle suurteose nüüd ära, kaua võib...)

Offtopic: ei ole minust siiani keelealast asjatundjat saanud ja kui omaette räägin (eeee ei ole hulluks läinud...) siis ikka veel eesti keeles. See-eest paar igapäevasemat roppust (või rohkem lihtsalt hüüdsõnad mida kõik kogu aeg kasutavad) on ilusti omandatud. Isiklik lemmik on "oh la vache" mis põhimõtteliselt tähendab "oh lehm!" :D

PS: järgmisel nädalalõpul lähen koos kolme AFS (organisatsioon mids Eestis pole) vahetusõpilasega väljasõidule! Ootan kannatamatult.

Käsipallist ja minu kriminaalsest taustast

Inimesed, valmistuge nüüd lugema mu sportlikest saavutustest. Niisiis, juhtus selline õnnelik juhus et hakkasin käsipalli mängima. Jep. Siin on see ala kindlasti rohkem levinud kui Eestis, prantsuse koondis on olümpiavõitja ja puha, mõlemad vahetusvennad mängivad ka. Tegevuspaigaks on St Martini nimeline küla umbes 15-minutise sõidu kaugusel kodust ja minu puhul kaks korda nädalas. Esialgu paras naljanumber aga see selleks onju.

Kui 2 nädalat tagasi olin seisus "vist hakkan käsipalli mängima" ,siis eelmisel laupäeval jõudis olukord punkti "olen kolm korda trennis kohal käinud ja lähen kohe sügavas teadmatuses esimest matši mängima mis on jube hea idee". Kaks minutit enne väljakule minemist pidas võistkond riietusruumis koosolekut. Meie treener rääkis kõik pikad jutud maha, mida tähele panna ja kuidas lahinguplaan olema hakkab, ning lõpetas: kas on küsimusi? Ja ma olin nagu: jah on küll, niisiis mida ma seal teen?Naistel oli nalja kui palju ja kujutan ette et treener oleks tahtnud sellepeale kuskilt alla hüpata aga ta jäi jumalast rahulikuks. Sain siis esimesed minutid pealt vaadata. Platsi kõrval vedeles väljakujoonisega tahvel koos markeriga ja ma arvasin et sealt tuleb mingi oluline selgitus aga ta joonistas selle asemel jänese :D Ilmselgelt me ei võitnud seda mängu aga keegi ei lasknud väga sellel faktil ennast häirida.
Tund aega hiljem toimus meeste tiimi kohtumine ja väravavaht (vastaste oma siis) oli kohutavalt kuri :D Täpselt ei tea milles asi oli, aga mingi hetk hakkas ta räuskama seal ja teenis ilusti punase kaardi, mille peale rahvas plaksutas ja see onu muutus veel tigedamaks. Loodetavasti jäid ta naised, lapsed ja autoaknad sel õhtul ikka terveks aga kes seda teab.

Eile õhtul oli taaskord trenn, mille intensiivsuse kohta ei oskagi sõna võtta aga saalis oli mingil põhjusel tohutu palav niiet lõpuks oleks nagu riietega vannis käinud. Kui olete kuulnud saunajooga tundidest Kuressaares siis meie viisime selle uuele levelile. Igastahes nii loodan, et mu hiilgav käsipallikarjäär jätkub.

Ja nüüd siis pealkirja teine pool: esimeste päevade jooksul leidsin Epernays (see on linn kus ma koolis käin eksole) juhtumisi ülesse Carrefour City, kust võib leida sööki ja mõningaid igapäevaseid asju. Sel korral oli kõik normaalne, läksin sebisin omale šokolaadi ja olin jube rahul.

Kolmapäeviti mul esimest tundi pole ja eelmine nädal otsustasin et mis siis muud kui lähme Carrefouri. Sisenesin, sain kassapidaja kahtlustava pilgu osaliseks ja kadusin riiulite vahele. Otsisin üks hetk keset poodi mingis imelikus positsioonis olles välistaskust raha ja hea küll, võibolla oli see natukene kahtlane. Kui ükskord kassasse jõudsin, ütles tädi: näidake oma kotti pls! Segaduses mina ulatas siis oma seljakoti ja suureks pettumuseks olid seal ainult kasutud kooliasjad. Hmmm okei aitäh, lubas tädi mul lahkuda. See oli küll veider, ma mõtlesin kas ikka julgen sinna uuesti minna, kriminaali tiitel igaveseks küljes :D

Paar päeva hiljem leidsin uuesti tee samasse poodi, kus seekord oli ka teisi külastajaid. Otsisin isegi spetsiaalselt enne raha ülesse. Sisenemisel müüja ütles midagi (ei olnud sama töötaja kes eelmine kord!) ning millegipärast tundus et ta räägib minuga. Nii see oli, selgus et ta käskis mul seljakoti ukse juurde jätta. Ja see kehtis ainult minu kohta! No ma ei saanud enam midagi aru, terroristi kuulsus ka juba? Õnneks ei ole poes vähemalt turvameest. Hetkeseisuga ei olegi sinna rohkem sattunud aga eks annan tulevikus teada oma uutest hämaratest tegudest.

Lähiajal kirjutan teile veel, be ready.

PS. Neljapäeva õhtul näitas telekas uudistes Eestit. Teemas oli ID-kaardi multifunktsionaalsus nagu ma aru sain. See oli vähe ootamatu küll, pealegi ma ei vaata siin just iga päev uudiseid.

Ajalooline tõde

Siin on teile mõned tähtsad ajaloolised faktid mida kõik kindlasti teada tahavad:

Eelmised nädalad sadas siin kogu aeg vihma, mitte just iga sekund ,aga paar korda päevas vähemalt. Jõudsin juba arvata et see on kogu aeg nii. Praeguseks on ilm siiski natuke kuivemaks jäänud.

Mu kool asub Moët&Chandon tehase kõrval, mis on nii suur, et ma pole veel aru saanud kus see lõppeb.
Kooli ees on muide iga päev politsei kes aitab lapsi üle tee.

Igas tunnis jagatakse tõesti palju paberit, nad prindivad kõik asjad välja ja kirjutatakse ka lahtistele paberilehtedele ja sorteeritakse need korralikult ära. Olen ainult 3 nädalat koolis käinud ja nagu te isegi aru saate, valitseb mul juba anarhia.

Esimene kodutöö ,mille ma ka ära tegin, oli üks inglisekeelne tekst. Kohapeal selgus, et kasutasin paberit valesti (seal on mingid jooned väga tihedalt ja igaühe peale ei kirjutata). Meie õpetaja reaktsioon oli huvitav, ta oli nagu: sorry thats not possible, miks sa seda tegid?? Esimesed kaks minutit mul küll kohale ei jõudnud miks ta nii shokeeritud oli. Ju see on siis väga tähtis asi.

Mingi kahtlane number helistab mulle pidevalt ja jättis isegi kõneposti teateid, aga mul pole aimugi mida see rääkis. Mu klassikaaslane ütles et tegemist on kinnisvaraagendiga. Huvitav küll.

Paar inimest on minult küsinud kas olen juba midagi kahtlast ka söönud. Peab tunnistama, et midagi väga ekstreemset polegi ette tulnud (kui Pariisis juhuslikult söödud rohutirts välja arvata). Aga ükspäev oli meil õhtuks spinat ja mu arust see maitseb nagu vetikad:D Nüüd aeg-ajalt keegi ikka mainib kui väga ma armastan spinatit.

Linna peal on igal pool lampi hunnik prügikaste keset teed.

Inimesed ignoreerivad valgusfoore, ja enamasti lasevad autojuhid sind punase tule ajal ka üle tee. Mis nad ikka teha saavad, kui pool bussitäit koolilapsi otsustavalt üle tee läheb.

Siin ümbruses kus ma elan, leidub hunnik lambaid ,natuke kaugemal ka lehmi ja obuseid. Muide eile oli juhus, kui pidin korraks lambakarjamaale sisenema ja astusin siis üle aia ja muidugist tõmbasin selle käigus oma püksid katki. (Aplausi pole vaja)

Raadiost tuleb pidevalt Carglassi reklaam koos selle sama häiriva lauluga mida Eesti kanalites ka kuulda võib.

Kodus käivad inimesed crocside või sussidega ja ma kogu aeg unustan neid kanda ja kaotan kuhugi maja peale ära.

Väiksem vahetusvend harjutas kodus etteütlust ja ma kirjutasin ka ja saavutasin kolme lause peale 4 viga, mis kõik olid e-tähtede otsast puuduvad kriipsud.

Tegin siin ükspäev kartulisalatit ja see söödi ära kah, aga kõik tunnistasid ,et need vorstid mida ma kasutasin, olid imeliku maitsega. Nojah sest ma ei osanud poes koostist lugeda.

Päevad on siin pikad, kuid nädalad lühikesed. Hoolimata mu sagedasest eksinud olekust on elu väga kena.

Uued ošad tulekul!

Siit tuleb..

 Teeereeee, 3 nädalat peale kohalejõudmist otsustasin, et räägin teile ka mida ma siin teen. Niisiis, selle aasta veedan ASSE õpilasvahetuse kaudu Prantsusmaal, käin nende keskkooli lõpuklassis ja üritan tohutult areneda ja olen niisama ilus.

Alustagem siis traditsioonilse kuidas-ma-siia-sain-jutuga. Otsus programmi kandideerida tuli kurat teab kustkohast, ma küll mõtlesin hiljem enda ja teiste jaoks põhjuseid ka välja ja leidsin, et need on päris head. 

Sihtkohta ma päris ise ei valinud vaid see lihtsalt juhtus :D ehk ma ei vastanud enam ühegi riigi tingimustele ,aga Prantsusmaa arvas et see on ok ja ma muidugist olin nõus. Peale selle küsimuse lahenemist läks kõik õnnelikult ja näete jõudsingi kohale.

Teie kõik kes olete aidanud mind siia lennutada -emad-isad-vanaemad-onud-tädid-sõbrad-ja-sugulased, toredad inimesed esseekonkursi komisjonist, anonüümsed abilised, organisatsioon nii Eestis kui siinpool- minu suurimad aitähhid kuuluvad Teile!

Kurikuulus asjade pakkimine enne äralendu osutus tagurpidi väljakutseks sest ma ei osanud kohe mitte midagi kaasa võtta. Mõningad sõbrad ja sugulased juhtusid mu pakkimist pealt nägema ja häid nõuandeid tuli igast august, ühesõnaga kena tsirkus oli :D Lõpuks sai kohver siiski mittemidagit täis.

Viimase õhtu enne Kuressaarest lahkumist juhtusin veetma kahtlaste mahajäetud majade vahel petanqued mängides. Mingi hetk tulid mõned lapsed sinna aega veetma, või noh tegelikult laamendama, ja neil vist tekkis arvamus et me oleme nende majade omanikud sest nad küsisid: Kas me tohime akna sisse visata?? Hahhahaa ühesõnaga oli huvitav.

Teekond siia kaugele maale läks peaaegu rahulikult, lennukist alla ei kukkunud ja rongist suutsin õiges peatuses maha ronida (milles ma enne sügavalt kahtlesin) . Ja nii maandusin oma vahvasse vahetusperekonda. Mu lemmiksõnadeks siin on jah, ei, okei, palun korrata, ja raskematel juhtudel käib asja juurde väga veenev idioodinägu.

Üleüldiselt on kõik väga häšti, mõni hetk olen oma saavutustega jube rahul, järgmisel sekundil ei oska endaga jälle midagi peale hakata. Esialgu olen siin rahulikult võtnud ja lihtsalt lasknud asjadel juhtuda, eks varsti saavutan jälle enda elu üle kontrolli xd

Nojah selline sissejuhatus siis. Tänan tähelepanu eest.