Mis nüüd on siis

Panin kohvrisse enda igasugu asjad mille toast leidsin, isegi need kaks kõige suuremat objekti mis kulutavad nii ruumi kui pagasilimiiti. Visuaalselt sai see nagu täis, kuid tegelikult mahub sisse veel mõndagi. Läheb päris hästi, mõtlesin ma ja muigasin nende inimeste üle kes kahe hästi suure pagasiga saabusid. Kaalusin kohvrit ning see seade ütles 36. Kõigepealt ma naersin, siis sain südamerabanduse, siis mõtlesin kõigele mis veel pesumasinas ja voodi all sahtlis on, seejärel oma täiesti tühjale käsipagasile ning ütlesin kõigest hoolimata "challenge accepted". Siis sain aru et kaalumise asjanduse peal olid need ameerika mõõtühikud ja üldse mitte kilogrammid. Nüüd jälle naeran inimeste üle, kellel 5 suurt kohvrit on, kuni karma mulle kätte maksab.

Hakkan Eestisse tulema. Vahetasin kahe kuu vältel oma seisukohta tihedamini kui sokke. Möödas on aeg-saab-läbi- paanikahood ning ootamatud hilised koduigatsused. Prantsuse territooriumilt lahkumine on nüüdseks lihtsalt imelik.
Väga
Ma ei karda tagasi minna, sest tegelikult lähen ma ju EDASI. Sest nüüd olen igasugu asjadeks valmis (noh vähemalt enda arvates). Tunnen ennast peaaegu kõikvõimsana, mõnikord.

Praegu ei tunne kõikvõimsana. Mul on hästi HÄSTI palju imelik olla.

Aitäh, aitäh kõige eest
kõigile headele inimestele

L'équipe

Prantsusmaal on mul midagi/kedagi eriliselt väärtuslikku, millest ma siin väga lähedalt rääkinud ei olegi. Nimelt mu käsipallivõistkond, see väike ja tundmatu spordiklubi ühes keskmise suurusega külas.

Me ei ole need, kes tähtsatel üleriigilistel turniiridel käiks ning ka oma regioonisiseseid kohtumisi võidame pigem harva (ja oleme seda õnnelikumad kordadel, kui võitma juhtume). Oleme need kes võtavad vastu igasuguse sportliku taustaga inimesi kui nad ainult tulla tahavad. Need, kes omavahel igasugu juhuslikest asjadest räägivad ja teineteise isiklikele projektidele kaasa elavad. See on nagu väike kogukond.

Ma tulin nende hulka kaks nädalat peale riiki sisenemist, vaatama kuidas mulle sobib. Ei olnud elu sees palli kätte võtnud ega seda spordiala vist isegi telekast näinud. Eest leidsin kümmekond tüdrukut ning portugali juurtega maailma segaseima treeneri. Ma ei saanud aru mida nad räägivad ja mitte kuigi palju sellestki, mida me teeme. Selliselt hiilgavalt stardipositsioonilt otsustasin otsekohe terveks hooajaks nendega jääda.

Kokku tulime kahel korral nädalas, üks vaid naiskonnaga ning teine ühine koos meeste tiimiga neile, kes tulla said (mis oli iga kord nii naljakas et sure ära). Meil oli alati loominguline õhkkond kuhu saabumine iseenesest tuju heaks muudab. Mingiks perioodiks sai neist mu teine elu, paralleelmaailm kuhu varjusin kõigi oma imelike probleemide eest. Sind oodatakse, sinuga arvestatakse, seal võid olla mis iganes ja sind võetakse ikkagi iseendana.

Viimastel kuudel vajus tegevus kahjuks natuke ära. Mitu tüdrukut pidi tervislikel põhjustel pausi tegema, teistel olid keerulised ja väsitavad töögraafikud ning umbes poolel naiskonnal on juba pere ja lapsed. Ma ise puudusin ka aastalõpul rohkem kui oleks tahtnud, aga väidetavalt on sama probleem hooaja lõpuks kõikjal. Vaatamata kõigele pidasime maha oma viimased treeningud ja laupäeval hooaja viimase mängu. Platsil olime seitsme asemel kuuekesi, sest rohkemad lihtsalt ei saanud tulla. Kui siis teisel poolajal kohtumine hetkeks peatati ning treener meile ütles et järel on üheksa minutit, läksin uuesti väljakule põhimõtteliselt pisarates, sest see oli lihtsalt nii... lõplik. Teised suunduvad üheksa minuti pärast suvepuhkusele aga mina ei tule ju enam tagasi.

Täna õhtul läksime osade tiimiliikmetega veel õhtusöögile ja nad olid mulle ühiselt kingituse teinud... iga osa sellest on NII ilus et ma ei suuda seda uskuda.

Mängida ei oska ma siiamaani. Mitte et see peataks mind üritamast. Ehk üritan Eestis kunagi käsipalliga jätkata, kuid kas leian veel teise võistkonna nagu nemad? Mu équipe-le kuulub selles aastas niivõrd eriline koht, et ma ei kujuta ette, kes suutnuks selle täita kui neid poleks olnud.

Mina kultuurne olemas

Ma tahtsin tegelikult jutustada kuidas töönädala sees spontaanselt üksinda "reisil" käisin. Ja seda ma ka teen, KUI hetkeks keskenduda saan. Eelmise postituse just pühendasin vingumisele, et kohutav laul ei taha mind lahti lasta ja häirib mu elu. Milles siis seekord probleem?

Jean Michel Aulas on tähtis tegelane Lyoni jalgpalliklubis. Lyoni staadionil toimus just Euroopa liiga finaal, mille puhul Marseille'i klubi fännid temast laulu tegid. (Üsna ruttu ilmus "ametlik"  versioon, mille teilegi annan:
https://youtu.be/rlSCTBVEs7g
Õde: mul oli terve päeva peas see Jean Michel Aulas, sest B (vend) ei lõpeta seda laulmast!
Mina: mis asi see veel on?
*panevad loo tööle*
Mina: phhh nii mittemidagiütlev, ei jää kellelegi meelde.
Mhmh. Näha on. Koolis ootasime puuduvat õpetajat keda ei tulnudki, kuulasin muusikat, otsisin mittemidagiütleva loo välja. Viga, suur viga. Ma läksin mõned tunnid hiljem linnapiirile teise kooli keeleeksamit tegema ning kujutlege ise, kui hävitavalt mõjus Jean Michel Aulas mu esitusele. Milline absurdne vabandus see veel oleks juhul kui ma ühtegi punkti ei saanud...

Ja nüüd siis: Château-Thierry on linn, mis jääb kaardil meist Pariisi suunas. Muuhulgas on teda õnnistatud Epernay-vahelise rongiühendusega. Klass tegeles pealelõunal eksamiteks harjutamisega ja mina suundusin peale oma ainukest koolitundi vaheldust ning kultuuri otsima.

Mind võttis vastu selline vahva konstruktsioon raudteejaamas:

Tundmata ei linnaplaani ega vahemaid, järgnesin oma intuitsioonile, mis tõi mu otsemat teed keskaegse kindluseni. Olin selle kodus internetist välja otsinud, mille käigus mõistnud et see on põhiline objekt mida linnake endas peidab. Eeldasin eest leida paari vana kiviseina kuskil mäe otsas

Mis ei olnud otseselt vale arvamus, aga kui palju ilusam kogu see kompleks oli! Varemete ümber ja vahel oli palju päikest ja rohelist ja elu. Igast nurgast paistsid uskumatud vaated

Kõige tipuks leidsin sealt samast elutsemas kotkad. Keset linna selline "loomaaed" kus hooajal korraldatakse etendusi mis inimestele neid linde tutvustavad. Eks muidugi oli sel päeval kõik suletud ja mingi tohutu plangu taha varjatud, aga ma tegin IKKAGI kotkast pilti

Ta on tegelikult ka seal pildil, otsige.

Kindluse tagaküljel aedikus nähtud juhuslikud alpakad muutsid turisti väga õnnelikuks:

Ronides uuesti alla, leidsin end ühest omamoodi ameeriklaste ehitatud kirikust. Sees oli fotonäitus ja üks valvurionu, kelles miskipärast tajusin seda kui-sa-lahkud-kirikule-annetust-tegemata-siis-sa-põled-põrgus- olekut. Kiriku teises küljes olid hästi ilusad aknavitraažid, millest ma ühtki ilusat fotot ei saanud, ning üks tädi, kes mulle hoone ajaloost rääkima hakkas ja mu isiku vastu huvi tundis. Ma olin vist nende taasavamise esimese päeva esimene külastaja.

See kirjanik, Jean de la Fontaine (kas me peaks talle koduselt Purskkaevu Jaan ütlema?) sündis/elas Château-Thierry-s ja nad on tema loomingut linna igasugustesse uskumatutesse kohtadesse üles seadnud. Keset tänavat on tsitaadid ja tekstid ja temaatilised pildid, millest kaugele näha, kui uhked on nad oma kirjaniku üle. Käisin isegi tema majamuuseumis, kuidas siis teisiti :D

Ja sattusin kogemata teisegi kirikusse, kus viibimine oli üsna müstiline kogemus kuna seal oli niiii vaikne nagu ei oleks maailma olemas. Tavaliselt on vähemalt mingi valvuritädi tagaruumides liikumas aga ei, ainult mina ja see ebamaine atmosfäär.

Koperdasin juhuslikult LU küpsisetehase otsa. Niisiis see asub seal, kui keegi küsima peaks.

Leidsin päeva jooksul veel igasugu vahvaid pisiasju, käisin ringi, vaatlesin ja tunnetasin seda linna. Igal kohal on olemas mingi oma vaim, mõnel spetsiifilisem, mõnel mitte nii väga. Château-Thierry on mu jaoks selline ilus ja meeldiv linn, jõega kaheks jagatud ja lihtsasti tajutavate suundadega. Ühe eripärana kirjeldaks teda kui peatuspunkti, kuid mitte lõppeesmärki. (Ma ei teagi millest selline kommentaar, lihtsalt tunne mis kohalejõudmise hetkest peale tuli. Ja see pidigi tegelikkuses selline läbisõidetav linn olema, näiteks teel Pariisi)

Ilus olemine oli. Ilm oli ilus, sihtkoht samuti, ise olin ka niisama ilus (kes usub, kes mitte, igaks juhuks jätan avaldamata foto turistiolekus minust kindlusetrepil istumas...)
Tänan tähelepanu eest, uued ošad tulekul.

See on alati meiega

See on kõikjal

Tänaval, köögis, vannitoas, voodis

See on päevast päeva kuskil teadvuses olemas

See ei kao ära

SEE EI LÄHE ÄRA

Ligi kuu aega juba

Ma lähen hulluks

Kui omale meelde ei tule, siis tuleb vahetusemale või õele

Kui kellelegi ei meenu, tuleb ta tingimata raadiost

Laulmine on kontrolli alt väljunud
Meil kõigil on ammu kõrini
Kuid jätkame ikkagi samamoodi

Palun:
https://youtu.be/YryLaKnqTx0

Mulle meeldivad suvalised inimesed

-Inimesed ütlevad tihti Eesti kohta "sinu maa" ja see on hästi armas ja mulle meeldib seda kuulda, aga kahtlustan et tegelikult nad lihtsalt ei mäleta mis riigi nimi on.

-Käisin ühel pealelõunal testi kirjutamas ja mul läks ilmselgelt kõige kauem aega. Tähendab, ruumis olime lõpuks mina ja valvur(?) (surveillante, see inimene kes vaatab et me korralikud oleks ma ei tea kuidas teda nimetatakse) ja mul oli lõpuks vaja tema käest midagi küsida, misjärel:
Tema: mis su päritolu on?
Mina: eestlane
Tema: sul on ilus aktsent
Hahaa nojah on, aitäh

-Meil on kaks bussijuhti ja mõlemad on hästi toredad aga samal ajal mitte isiklikud tuttavad. Ükspäev jalutasin linnas ringi ,kui bussijuht mulle mingis eriti veidras asukohas vastu sõitis ja lehvitas aknast. Olin imestusest sõnatu sest ma üldse ei oodanud et ta mind linna peal ära tunneb, mis oli sel hetkel nii naljakas.

-Kassajärjekorras mu selja taga ütles üks onu väga kahtlust ärataval toonil: oh ei, ega ma ei vaadanud su koodi! Mõni sekund hiljem lisas: hehehe ma tegin ainult nalja. Kvaliteet:D

-Läksin veel kord AFS inimeste kokkusaamisele kohale ja meie välismaalased vestlesime natuke koordinaatoritega ja ma ütlesin et mulle meeldivad need väiksed mäed maastikupildis.
Nemad: niiet sa arvad et Marne'is on ilus maastik?
Mina: jaaaa
Nemad: hahhahahaa...sul on probleemid!

-Kui suusatamas olime (käisime kord perega kaua-kaua planeeritud suusareisil ja ma isegi ei räägi kui hirmus hästi ma suusatan ja milliseid tapmiskatseid toime panin) siis mu ees mäest üles liikuval "vaibal" vaatas üks noor ema nõlval suusatavat last ning hõikas: väga hästi mu kallis, see on suurepärane!!
Ta heitis veel mööda suusatavale lapsele pilgu ja sekund hiljem lausus mulle vaikselt: oih milline häbi, see ei ole minu...

-Mu lemmik koolitöötaja on üks onu kes töötab koolisööklas. Läksin ükskord enda uue St Martini käsipallidressipluusiga sinna ning ta kuulutas täiega uhkelt, et elab St Martinis ainult et palli ei mängi. Nüüd on ta iga päev tohutult õnnelik, kui sealt mööda lähen ning tervitab nagu vana tuttavat.

-Ükspäev tänaval tuli vastu naine, kes oma koduloomi vankris sõidutas. Kaks minutit hiljem sõitis üks keskealisem hästi lühikese seelikuga tädi roosal mootorrattal mööda. Nii südantsoojendav on nendesuguseid näha siin, kus inimesed linnapildis alati väga normaalselt käituma kipuvad. Tavaliselt olen mina see külahull kes mingis veidras olekus avalikku kohta satub. (Kord läksin küla peale jooksma ning teel märkasin et tulin kodust välja erinevat värvi sokkides, need olid veel mingid karvased froteesokid).

-Praegu juhtub ka üks niisugune juhuslik olukord. Keegi võttis rongis mu koha ära ja mina võtsin kellegi teise oma ja see teine ilmus kohale ja pidin sealt lahkuma ning mu originaalkoha ette oli keegi kolmas vahepeal sellise kohvrihunniku tekitanud et las ta olla. Tundub et sama probleem oli paljudel, nüüd seisan ma kahe vaguni vahel ja vaatan pealt kuidas megasuure pagasiga varustatud inimesed kaootiliselt vahekäigus liiguvad ja teineteisest üle ronivad ja nii kohutavalt ajab naerma. Inimesed on ikka imelikud.

Räägin uuesti kuidas ma koolis käin

Peab tunnistama et mul on vahetusaastal kooliga sellised vastuolulised suhted olnud. Tükk aega ei osanud mingit seisukohta võtta. Mõtlesin tohutu palju, võrdlesin, sundisin end poolt valima, kuni aru sain et ei pea seda tegema. Kes oskab öelda, kas targemad kodanikud tulevad eesti või prantsuse koolivõrgust? Aga vaimselt tervemad? Aga paremad inimesed? Ja kas paremad inimesed üldse on olemas ja kas õppeasutusel sellega üldse midagi tegemist on? Ma ei julge väga radikaalselt üht teisest ettepoole asetada, nemad õpivad/õpetavad enda moodi ning juba suhtumine mõlemalt poolt on teine ja kui neile omale sobib, on kõik korras. (Hästi, nende väikeste laste alghariduse kallal sooviks ikka valjuhäälselt õiendada aga jah.)

Mina veedan prantsuse keskkoolis vaid aastakese. Avastan ja arenen ja see on olnud väga rikastav kogemus. A kui nii mööduks kogu mu haridustee aastast aastasse, läheksin vist hulluks. (Mitte et ma Eesti viimases klassis hulluksminemisele mõelnud ei oleks, kuid seda pisut teise nurga alt, ja kolmanda nurga alt vaadates võib lihtsalt niisama ka hulluks minna.) Mind hämmastab nimelt vahelduse puudumine nende igapäevaelus. Tegelevad harjumuspärasel viisil õppetööga ja see on enamvähem kõik. Mingisugust kooliteatrit või tantsurühma või bridžiklubi või lauluansamblit ei tegutse, olümpiaade ja konkursse minu teada ei peeta, miljonist valikainest võid ainult unistada ja poolaastast ei tehta isegi uut tunniplaani. Igasugu naljakatel põhjustel tundidest ära minna saab väga erandlikel juhtudel. Samuti on koolis veedetava kosmilise ajahulga taustal väga harva selliseid vahvaid ja veidraid ettevõtmisi, mida mu senised õppeaastad külluslikult pakkusid. Ei mingit õpetajatepäeva, kirbuturgu vahetunnis, plakatikonkurssi, spordipäeva ega pidžaamanädalat- mis elu see on? Võite nüüd ütlema tulla et kool ei ole sul mõni tsirkus, aga on ikka küll ma ütlen

Nagu te näete, asus inimene selle mõtiskluse käigus oma lähiajalugu ümber hindama. Mu gümnaasiumiteest kujunes lõpufaasis selline "tore et juhtus, veel toredam et läbi sai"- kogemus. Ma nimetaks seda endiselt samamoodi ,kuid teistsuguse lähenemise nägemine koos ajalise distantsiga lisavad nii mõndagi juurde "tore et juhtus"- poolele. Samal ajal meenutan teile, et igavusse suremine veel ei ähvarda, üksainus õppeaasta võõrkeelses lõpuklassis on vist piisavalt lühike, et miski viimase hetkeni areneks.
Mida ma seal NDSV-s siis konkreetselt tegemas käin?

Klass: Terminale. Suund: Litteraire. Õpilasi: koos minuga vastavalt tunnile 9 või 20.

Kolm erinevat inglise keelt kokku 6 korda nädalas- tavaline ja inglise kirjandus on praegu ülesehituselt samasugused (inglise kirjandus meeldib mulle natuke rohkem), loeme tekstikatkendeid ja räägime neist. Teemad on huvitavad, väljavalitud tekstid samuti. Tund ise on alati esimene, väga lihtne ja venib nagu surnud tigu.
Kolmandat-neljandat kutsutakse section européenne ,kord nädalas räägime tsiviilõigustest, teine kord teise õpetajaga peame inglise keeles ajalootundi ning mõlemal juhul valmistame powerpoint-e ette.

Ajalugu-geograafia, 4 korda. Mõni aeg tagasi oli ajalugu mu lemmiktund(!) kuna praktiliselt ainsa õppeainena põhineb ta päris faktidel- enda keeleprobleemidega oli mul vähemalt millelegi toetuda, et asju kaasa teha. See õpetaja on kõigi suhtes hästi abivalmis ja ta algul võttis aegajalt tunnikese, et mulle põhilist üle seletada ja lihtsamaid kodutöid välja mõelda. Praegu on mul ajaloos päris hinded nagu normaalsetel inimestel.
Eesti programmi teadmistest on kasu väga harva.

Kirjandus, 3 korda. Nad käsitlevad aasta jooksul tervelt kaht raamatut, mis omakorda tähendab et kuude kaupa ahistatakse üht ja sama teost, mida lahatakse igatpidi, otsides tähendusi ka sealt kus neid ei ole. (Hakkas natuke seda meenutama:
https://www.memecenter.com/fun/7211593/red-door-is-red-long-post
 Esimest raamatut ei olnud ma võimeline lugema. Teine poolaasta võtsime ette ühe novelli. Ma sain teksti läbi ja leidsin ta kahjuks täiesti mittemidagiütleva. (See-eest film oli ilus.) See tund on vist nädala kõige õnnetum ettevõtmine. Inimesed on surnud, minuga eesotsas. Õpetaja meenutab vahepeal klassile et tunnist osa võtaksime ja siis vahepeal istume lihtsalt 10 minutit haudvaikuses, ja me õpime juhtumisi kirjandusklassis.

Õigusteadus, riigiteadus? 3 korda. Räägime Prantsusmaa ja EL otsustest, kohtuistungitest, seadustest. Ma ei ole täitsa kindel, et mu nimi isegi listis kirjas on: aasta algul saadeti mind seda tundi kuulama neljanda inglise keele (:D) asemel ning nii mõndagi lõpueksamite jaoks mõeldud asja ei pea kaasa tegema. Sõnavara on spetsiifiline ja need kõrgete kohtute ja õigusharude struktuurid ei jää üldse meelde, kuid osalemine pakub ikkagi rohkemat kui veel 165 minutit inglise keeles.

Filosoofia, 8 korda. (KAHEKSA) Mul on tunne et nii suure sagedusega filosofeerimine muudab ajustruktuuri ja hakkad endale iga nurga peal kahtlaseid eksistentsiaalseid küsimusi esitama. Nüüd kui arusaamine juba parem, on tegelikult jube huvitav. Niisiis filosofeerime, millega enamus ajast tegeleb õpetaja kes on samuti huvitav. Kõige rohkem meeldivad mulle tema mistahes suundades arenevad teemalt kõrvalekalded. Ükskord rääkis, kuidas ta sattus tapamajja "ekskursioonile" kanade tapmist pealt vaatama, kui jõuludeks broilerit ostma läks. Ise pidi ta meile üksikasju kirjeldades naeru kätte maha surema, klass omakorda tema naljakate esinemismaneeride kätte.

Sport, 2 tundi. Tegevust vahetatakse iga trimester ja kokkuvõttes tutvutakse niimoodi igasugu vahvate spordialadega. Praegu orienteerume linnapiiri taga metsas, kus on palju künkaid ja kraave ja muda ja ronitaimi. Lõpuks on arvestused, mis annavad eksamihinde. Neid sooritatakse tihti paarides-gruppides ja kuna mina lõpuhindeid ei saa siis on pidevalt arusaamatu kellega ma olen ja mis funktsiooni täidan ja see on natuke häiriv.

Kodanikuõpetus? 1 kord üle nädala ja iga kord juhtub midagi mille pärast tund ära jääb. Muidu minnakse hea meelega kohale, kui toimuma juhtub. Esitleme igasugu ühiskonna/moraaliküsimusi ja pärast võib nende kohta arvamust avaldada. (Ma lugesin mingit hirmsat teksti transhumanismist, mille olid koostanud teised grupiliikmed) Hindeid ega arvestusi ei ole. Tundi annab selline hästi elurõõmus meesterahvas kes terve maailmaga hästi läbi saab.

Kunst, 3korda nädalas, valikuline. Valiku on langetanud mina, mu klassiõde ja kuus teadusklassi poissi. Vahepeal on noorematel tund samal ajal ning me "töötame iseseisvalt" klassi tagaosas. Kui ma enda klassi tõsise töömeeleoluga üldse kaasa minna ei suutnud, meeldis mulle kunstitunnis käia lihtsalt sellepärast, et tundsin ennast kaoses kodusemalt. Mu vist kõige lemmikum koolimajas tehtud asi oli kunstiprojekt kus võisime tagaruumi seina värvida ja ma joonistasin tükikese kosmost ja olin ise nii uhke (panen foto ka).

Mu kosmos:D

Minul vist polegi rohkem. Normaalsed inimesed õpivad veel paari võõrkeelt lisaks. Alternatiivne valikuvõimalus kunstile on muusikatunnid ning kes soovib, võib osaleda usuõpetuses, mis on pigem lihtsalt majas tegutsev väike kristlik kogukond. (See on ju tegelikult katoliiklik kool, mida igapäevaselt ei meenuta miski peale paari Jeesuse-teemalise plakati koridori seinal.)

Ühtlane pole see teekond olnud. Kohtasin igasugu imelikke probleeme nagu peavalu maratonkoolipäeva õhtuks, stressitekitav sööklatädi või arusaamatu automaatselt lukustuv värav. Rääkimata üleüldisest kaosest, milleks mu "õppetöö" kujunes ning isikutest, kes mu eksistentsi mõttest aru ei saanud ja minu ka selles kahtlema panid. Ma ei kujutanud ette millal kellegagi inimese moodi rääkida võin ja ma ei saanud aru kuidas need inimesed mõtlevad. Mõni tund ei olnud füüsiliselt jõudu pastakat käes hoida ja vahepeal kui enam kuulata ei jaksanud, tulid mingid halvad asjad meelde ja tekkis isu uksest välja joosta ja kuhugi vetsu peitu minna.

Ikka juhtub. Alles mõned ajad tagasi olen sellega rahu teinud ja lähen puhtalt omast tahtest kohale. Ma sain sellest vist aru päeval kui lume tõttu keset nädalat koju jäin ning leidsin end valjuhäälselt ütlemas "parem oleks, et homme hommikuks buss tagasi on". Tõesõna, kui ootamatult koolist ära jääda, on tugevalt võimalik et sa ei näe kedagi ega tee midagi ja kui see olukord natuke aega kestab, lähen ma siin nii rahutuks et sure ära. Ja nüüd lõppudelõpuks tunnen ennast NDSVs päris koduselt ja üldse ei ole kaua aega jäänud seal käia :o Vaheaegu jagatakse lahkelt ning nädala pärast jõuab kätte minu viimane(!)

Mul on tõesti nende postituste väärikalt lõpetamisel probleeme. Lühidalt siis eeeee tänan tähelepanu eest.

(Asjasse mittepuutuvad juhuslikud taimed)

Meil majas väikestviisi kummitab

Ma leidsin enda toast ülesse paberi vahetusperekonna kohta, mille enne kohalejõudmist organisatsiooni käest saanud olin. Meil tuli see täna miskipärast meelde ja õde avaldas soovi ankeeti näha, niisiis ronisin oma paberihunnikuga elutuppa ja asusime ennast harima.

Huvitavaks muutus kohe alguses minu nime, soo ja sünnipäeva juures. Juhtusin ilmale tulema kuupäeval kui Prantsusmaa jalgpalli MMi võitis. (See detail ei olnud aasta jooksul varem kellelegi meelde tulnud kuigi kõik teadsime mu sünnipäeva.) Teadavärk, nüüd leidsime põhjuse miks nad mu enda juurde võtsid.

Aga nüüd jõuame põhilise juurde. Kastis "kodus elavad lapsed" oli valesti kirjutatud nii õe kui ühe venna eesnimi. Hallo sõbrad see on tähtis dokument ju? Lisaks kõigele seisis ankeedis et ma pean selle müstilise vale eesnimega tütarlapsega tuba jagama. Lahtris "millised muusikainstrumendid peres on" vaatasime suure üllatusega, et meil peaks klaver olema:D mida keegi huvitaval kombel näinud ega kuulnud pole. No maeitea klaver ei ole just selline märkamatu asjandus mis sul võibolla on ja võibolla mitte ja mis vahepeal aastateks kuhugi külmkapi taha ära kaob.

Kuid üsna ruttu mõtlesime välja milles asi on. Tegelikult me elame üleval toas hoopis kolmekesi, koos dokumentidest leitud müütilise isikuga, kes meiega kunagi ei räägi, kuid on täiesti talumatu kuna mängib öö otsa klaverit. Seepeale tekkis kohe suur tahtmine võtta lehe ülaservast telefoninumber ja teha kiire kõne oma PIE kontaktisikule (kelle paljulubatud külaskäiku perekond septembrist alates ootab:D), et oma elutingimuste üle kurta. Tundub et nüüdsest on meil kodus teatud liiki majavaim, kellega tuleb veel paar kuud tegemist teha. See seletab kõiki lolle mõtteid ja tähelepanuhäireid ja segaseid unenägusid ja eikusagilt kostuvaid hääli, mis majas viibivaid inimesi (mina) aegajalt külastavad.

*Õhtuse lugemisvara lõpetuseks oli mu elukohta iseloomustama märgitud "väikelinn". Siis me küll surime naeru kätte, kuna ei suutnud uskuda et keegi päriselt selle kohta LINN ütles.

Sein

Nüüdseks on Eesti Vabariigi suurest&olulisest aastapäevast mitu head nädalat möödas. Võin ausalt öelda et need olid siiamaani ühed kõige õnnelikumad 24 tundi. Samuti tuleb tunnistada, et üks õige patrioot oleks asja kindla peale teisiti ette kujutanud. Ma ei tunne end selle peaaegu vahelejäänud tähistamise tõttu vähem "õige eestlasena" (või siis ainult natuke).

Mul on tunne, et kogu varasemat elu ja vahetusõpilase-elu eraldab nähtamatu sein. Ei mõtle selle all mingit riikidevahelist kultuurilist lõhet. On üks elu ja teine elu ja nende vahel distants. Tean küll mida ma varem tegin ja millised sündmused minu puudumisel aset leiavad, aga see teadmine on kuidagi... teoreetiline. Asjad juhtuvad teisel pool seina ja minu vaimne side kõige sellega on parajalt udune.

Seetõttu tuleb mul küllalt harva suur tahtmine eesti inimestega kontakteeruda ja neile oma igapäevaelu detailidest jutustada. (Kuigi mul on ikka hea meel kui kellelegi meelde tulema juhtun.) Nad on mulle tegelikult kallimad kui kunagi varem. Lihtsalt kuni ma veel siin elan, on nemadki nähtamatu seina taga. Unustan järjekindlalt ära kõigi sünnipäevi (ärge võtke isiklikult) ja olen nende saatusest üsna puudulikult informeeritud. Muidugi tahan igasugu asju jagada ja huvitun hirmsasti oma Eesti tuttavate elumuutustest, kuid seda kõike kunagi tagasi olles.

Ujun nüüd natuke teema teisele küljele. Millised väiksed harjumused mõne kuu pärast siiapoole seina maha jäävad?

Toasussid. Ma arvan et mul isegi olid kunagi sussid, aga paar kuud peale nende muretsemist, kui sussipaar teadmata varjupaigast välja ilmus, raiusin et minule nad küll ei kuulu. Ainult et mu prantsuse kodus ei kõnni sa ühte meetrit ka enne, kui midagi jalga pannud ei ole.

Aknakatete päriselt ka kinni panemine. See liigutus saab oma lõpu lihtsal põhjusel, et meil pole Eestis aknaluuke. Ma ei saa siiani täpselt aru miks öösiti inimtühjal allkorrusel valguskindlad asjandused akna ees on (aknad ei paista päevalgi läbi). Mu hästi ratsionaalsele mõistusele tundub see mingi sissetungivate kummituste vastase turvameetmena.

Kõikvõimaliku mikrolaineahju toppimine. Üsna tõenäoliselt ei saa mul järgmine aasta mikrolaineahju olema ja siis unustan vaikselt ära, kuidas seal piima soojendada või juustu sulatada või nõusid klaasikildudeks muuta.

Poest võileibade ostmine. Tagasi tulles kohe huviga vaatan kas poes üldse pakendatud võileibu müüakse. Siin oled lõuna ajal kodust eemal, ostad linna pealt võileiva. Sõidad kuhugi, varud endale teele võileiva. Pead piknikku, ikka seesama. Kolmnurkseks lõigatud või siis poolpika saiaga.

Eriti kasutute ning ilmselgete asjade ütlemine või küsimine. (Ma tegelikult vist ei luba, et seda pärast enam kunagi ei juhtu.) Alguses vaatad et tahaks nagu ka midagi öelda, ja siis kommenteerid et vihma sajab või täna on teisipäev või õunad on rohelised, sest see on kõik mida öelda oskad. Ja hiljem teed seda vanast harjumusest edasi ja vaatad ise ka et intelligents ajab üle ääre.

Duši alla ununemine. Seda harjumust on ilmselt lihtsam üles korjata kui maha jätta... Otsustades pessu minna, võtavad kõik ikka korralikult aja maha. Eesti kodus oleks mul ammu kümme inimest vetsujärjekorras.

Monsieur ja Madame. Kui ma Eestis nii lahkelt inimestele härra või proua ütleksin, nad tõenäoliselt arvaks et neid mõnitatakse.

Enda eesnime hääldamine valesti. Ma olen lähedal seda valesti kirjutama ning kui asi ei puuduta ametlikke dokumente, ma ei paranda kui teised seda teevad.

Õhtul kooliasjade ja üldse kõige eriti strateegiline valmissättimine. Niimoodi, et saaksin kõik endale kätte võtta või selga panna pimedas, millisekundi jooksul, ilma mõistust kasutamata. No ei julge liiga tihti bussist maha jääda.

Hirmsad liiklusmaniaki kombed. Ja siis lehvitad autole, kes sulle otsa ei sõitnud kuigi teoorias oleks võinud. Mida ma veel suuremas linnas teeksin?

Kuidas oma mõtteavaldus nüüd veenvalt kokku võtta? Ma ei tea. Ütlen teile selleasemel lõpetuseks, et hakkasin kuskil kaks kuud tagasi laulukooris käima ja mul oli jube hea meel. Aeg ja kõik sobib nii ilusti ja mul tuleb vaid koolibussiga (illegaalselt) üks küla edasi sõita. Kui esimene kord uksest sisse kõndisin, ei tulnud isegi küsimust et "laula midagi ja siis vaatame", vaid pigem lihtsalt "võta istet" ja nii jäigi :D Ahjaa, ma olen vähimagi kahtluseta selle koori mitmekordselt kõige noorem inimene.)

Jänes

Kogu austuse juures prantsuse köögi suhtes, ei maitse mulle absoluutselt nende äädika-taimeõli-sinepikaste mis rohelise salati peale käib (ja iga kord ja alati!). Kodus olid kõik eelnimetatud laua peal, ma kõndisin sealt mööda ja sõin ühe salatikastmeta salatilehe ära, ja hakkas pihta.
"Oota mida misasja sa tegid?"
"A misasja see on mingi jänes ju?!"
"Kas sa õue muru sööma ei taha minna?
Nüüd muidugi on suurem imestus möödas aga jänese-naljad ei lõppe vist siis ka kui ma ammu Eestisse sõitnud, vanaks jäänud ja inimkonna ajaloost kadunud olen.
Hiljuti kordasin oma liigutust ja säästsin end taaskord sellest õnnetust kastmest. Vastas istuv tädipoeg (kelle taldrikul oli täpselt sama algmaterjal!) vaatas sellise oota-misasja-pilguga otsa ja küsis: aga... sa pole mingi kilpkonn ju??

Aga see pole veel midagi. Ükskord kui käsipallimatš Burger King-is lõppes (normaalne) siis see automaat küsis millist lisandit ma soovin, ning kogu oma originaalsuses klikkisin porganditele. (Need osutusid tõepoolest MINIvariantideks nagu lubatud.) Seda nähes pidi kogu mu tiim lihtsalt maha surema sest mis võiks olla parem nali kui kiirtoidukohast tooreid porgandeid osta? Kvaliteethuumorit jätkus kuni restorani sulgemiseni, minu arust oli isegi teenindajal selline ilme, nagu oleks tal jube lõbus, kui nendega leti eest minema jalutasin.

Osal prantsuse elanikkonnast on nüüd kuskil teadvuses fakt "eestlasele meeldib muru süüa". See on vist pigem hea kuulsus, ei?

Liiklemine&Lumepaanika

Elades külas, kus lehmi rohkem kui inimesi, puutun ma kahtlemata kokku küsimusega kuidas ühest kohast teise saada. Transpordiküsimused kuuluvad mu sagedasemate probleemide hulka (lisaks sellele et ma üldse ei tahaks juhtimisõigusega inimesi ekspluateerida, ei ole selleks alati võimalustki), kuid olukorral on ka mingitsorti võlu, see on kui üks osa mu "teistmoodi elust". Viimasel ajal on igapäevased liiklemised mõningaid väikesi vahejuhtumeid kaasa toonud, niisiis:

Tänase ilusa päeva puhul jättis koolibuss tulemata. Põhjus on ilmselge: lund sajab:D
Minu seisukoht ujub kuskil "bussijuhil on õigus kui tee on ohtlik ja ta on vastutav kolmekümne õpilase eest" ning "see kutt on professionaal, cmoon ta on BUSSIJUHT ja teel on mingi viis millimeetrit lund" vahel. Hilinesin kokkuvõttes pool tundi ja õhtuse tagasisõidu osas on veel kahtlused õhus, aga üleüldises kaoses pole need erilised probleemid. Siin olles tutvud niisuguse huvitava liiklusnähtusega nagu lumepaanika... Aga talverehve vist ei tunta ja mul endal pole isegi juhilube, ma jätan nende vaesed hinged nüüd rahule.
(A see näeb nii ilus välja et ma pidin lolliks minema. Kuna normaalset lund pole ammu näha saanud siis mul polnud isegi kahju et sellisel huvitaval kellaajal bussipeatusesse kohale läksin.)

Eelmine nädal jäin sellestsamasest bussist esimest korda maha. Ärkamise hetkel ilma kella vaatamata juba teadsin et läinud ta on, ning nii see oligi, nelja minuti eest. Muidugi ütlesin endale, et jube lugu ja kuidas siis nii saab, aga sisetunne arvas pigem, et nojah lõpuks juhtus kah. Ma olin aegajalt ikka imestanud siin viie kuu(!) jooksul, et alati õigel ajal peatusesse jõuan, aasta lõpuni välja poleks see elusees võimalik olnud:D

Kunagi uusaasta paiku kasutasime üle pika aja rongiliiklust, kuid kuna meiesuguseid oli palju, veetsime teekonna uste ees põrandal istudes. (See oli päris vahva, kõik paistis kohe teise nurga alt.) Meie vastas oli üks onu kes mitte ei istunud vaid lebas seal maas, ja veel üks, kes tund aega püsti seistes raamatut luges.
Üritades tagasi tulla, tühistati mõnetunnise etteteatamisega peaaegu kõik kojuviivad rongid kuni õhtuni. (Põhjust teada saada on ilmselgelt palju küsitud.) Ja üldse tundub see juhtuvat umbes iga kord kui kellelgi on vaja rongiga sõita. Ja siis ei olegi selle peale midagi teha.

Õde tuli mind ükspäev peale tunde auto peale korjama ja parkis end kuhugi sinna parklasse koolimaja vastas. Saadab veel sõnumi et kõnni majast väljudes otse edasi, siis näed. Olin just tagasiteel mõne minuti kauguselt spordihallist ja muidugi vastan et jaajaa kohe tulen, ning asusin parkimisplatsi ületama. See on niigi üks suur ja kaootiline moodustis, aga nüüd on tema kõrvale/külge/vahele? veel mingi ehitusplats ilmunud ja barrikaadid igasugu huvitavatesse kohtadesse. Sättisin end umbes kooli välisukse kohale ja hakkasin otse minema ja vaatasin nagu maniakk iga õiget värvi auto aknast sisse ja kujutasin ette kuidas õde mu tõmblemist kuskil nurga taga jälgib. Jõudsin sõiduteeni välja ja ei midagi peale uue sõnumi mis küsis kas leidsin üles? Seepeale otsustasin helistada ja alustasime intelligentsete inimeste äraarvamismängu nimega "wtf kus sa oled?!". Mingi kümne sekundiga olime mõlemad veel rohkem eksinud, meeleheitlikult oma lähiümbruse detaile kirjeldamas... rääkisin ilmselt piisavalt valjusti ja oma ilusa aktsendiga ja kõik, teenides sellega oma päevase avaliku tähelepanu.
Tore on kui inimene Épernay linnatänavatel ära ei eksi, aga no autoparklas võiks seda ka vältida.
(Muide kas nägite, ma saan inimesega telefonis vestelda? Arvasin et võõrkeeles ei saa see kunagi juhtuma:D)

OK kaks päeva on möödunud postituse alustamisest ja pean uuesti lume juurde tagasi pöörduma. Buss ei liikle kolmandat päeva (homse suhtes on alles teadmatus, aga noh mulle meeldivad üllatused ju) ,osad õppeasutused suletud, raadio/televisioon kirjeldab vahetpidamata keerulisi teeolusid ja tundub et nii mõnelgi on tööle minemata jäänud. (Tuletan meelde et lumekiht ei ületa 15 cm ja temperatuur ei langenud alla -10 kraadi, sedagi vaid kõige külmemal ööl.) Lisaks transpordihäretele juhtub muudki. Üks meie õpetajatest jutustas kuidas ta täna hommikul väljuda ei saanud sest automaatlukuga värav oli kinni külmunud. Teine olevat jäätunud koolitrepil kukkunud ja korraliku jalavigastuse saanud. Nii ohtlikku talve pole vist elu sees kohanud.

Minu mõistlikud ja täiskasvanulikud meelelahutused bussipeatuses

Kunstiväärtus

Minu kõige fotograafilisem ajajärk on praegusel hetkel möödas. Olgem ausad, lugedes kokku kõik need ebaselge tagamõttega tehtud pildid ,võib natukeseks pidurit tõmmata küll... A ega nad sügava mõtte või ajaloolise tausta puudumise tõttu vähem väärtuslikud ole. Mõni juhuslik foto võitis mu tähelepanu mitmeks pikaks sekundiks ja teiegi olete nüüd sunnitud neid vaatama:

 

 Magenta. Kirik, ma oletan.

 Raudteesillalt.

 

 Raudteesillalt teine päev ja teisele poole.

Epernay. Valgusinstallatsioon.

 Ei suuda ühelgi viisil meenutada,mis koht see olla võiks. No hakkab pihta...

 Kodu. Kompositsioon lammastega.

 

 Teatri, kino ja autoparkla vahel. Sügis.

 Park. Lilled õitsemas novembri alguses.

 Jõevesi. Lihtsalt niisama.

 Seda kirikut oleks me nagu juba näinud.

Viinamarjad. Meie piirkonnas väga olulised.

*Viimane pilt ei oma niiväga kunstiväärtust aga tahtsin teda ikkagi näidata sest vaaaaadake seda looma ta on nii vahva et me pidime loomapoes hulluks minema. 

Aitäh seda eriti sisukat&informatiivset postitust vaatamast, külastage meid jälle!

Minu Épernay

Ma ei ole Épernay linnas kordagi päriselt ära eksinud.

Hästi, see ei ole teil mingi suur metropol ja keeruline pole ta ka, kuid inimesed kes teavad, kuidas ma suuremas kaubamajas ka väljapääsu ära kaotan, mõistavad selle saavutuse mõõtmeid.
(*"Ma olen eksinud" ja "ma ei tea kus ma olen" on kaks erinevat mõistet. Omades kalduvust igasugu imelikesse kohtadesse ronida, ei saa täiesti puhtalt ka pääseda.)

Ehkki väidetavalt on Épernay üle maailma tuntud (natuke oleks nagu põhjust ka), ei arvanud ma mõned kuud tagasi mitte-mitte midagi linnakesest, millega nüüdseks tihedaid suhteid oman. Avastasin end nende üle järele mõtlemas. Kohapeal veedetud tohutu aeg on enesega kaasa viinud vajaduse igast kirikust/tänavast/ringristmikust järjekordne turistifoto teha, ning andnud asemele palju väikesi asju, mis teevad minust kellegi enama kui tavalise kuu pealt kukkunud välismaalase.

Paigutan kõiksugu väljakud ja pargid linnaplaanis õigele kohale, hoolimata, et neile sageli mingi ajaloolise isiku järgi jube raske nimi on antud. Asetan õigesse suunda Magenta, Dizy ,Pierry, teisedki naaberasulad, pidamata neid enam mingite müütiliste loomade nimetusteks.

Hindan kaugusi nagu asjatundja ning optimeerin oma liikumiskiirust vastavalt soovile. Olen selgeks saanud fakti, et Épernay linn asub augus, mis tähendab, et teatud suundades kõndides tuleb end elu eest mäest üles pressida, ja oskan selleks täpselt õige arvu lisaminuteid varuda.

Tean, millises poes tuleb oma õunad ära kaaluda, millises ei tööta pangakaart, kust saab teipi osta, ja lõpuks sedagi, mida Carrefouris oma seljakotiga peale hakata.

Tean, et kui bussi oodates telefon tühi on, leiab õige kellaaja parkimisautomaatidelt.

Teoreetiliselt leian üles n+100 juuksurit ja apteeki, kuigi ma neid kunagi ei külasta.

Tunnen natuke linnaliinibusside peatuseid, kuigi nendega iialgi ei sõida. (Pöördu tagasi punkti "see ei ole mingi metropol".)

Tean, kus shampanjatehase akna alt möödudes niiii hästi lõhnab. Ja vastandina ka tänavat, kus kalapood endast nii tugevalt märku andis, et tekitas iga kord soovi veterinaar-ja toiduametisse helistada. (Muuseas see pandi mõni nädal tagasi päriselt kinni eeee huvitav miks?)

Olen valvel kahe valgusfoori suhtes seal jõeäärse silla läheduses, mille elu eesmärgiks on inimesi mõrvata. Tuli läheb jalakäijatele laitmatult roheliseks, aga et ta on seda iga kord samal ajal ka ühele autoderivile, on temast abi vaid hiljem politseile seletamiseks, kuidas sina pole süüdi, et auto alla jäid.

Tean, mis kohast alates läheb ümbruskond nii tööstuslikuks kätte, et seal ringi jalutamine enam esteetilisi elamusi ei paku.

Võin minna postkontorisse otseteed õigesse osakonda. Võin vastata onule, kes avalikku tualetti minekuks 50 senti küsib, et mul kahjuks pole seda, ilma pool tundi kokutamata et mitte miskit ei saa aru mida ta tahab.

Mul on isegi oma lemmik puhkepeatuskoht päikseloojangu ja jõevaatega. Ja värske info, et sealt on miskipärast pink ära viidud. (See kõlas nüüd pisut nagu pargipingil elav kodutu.)

Épernay. Mulle meeldis talle pikalt imestusest pakataval tulnukapilgul otsa vaadata. Rohkemgi veel meeldib teda enda omaks pidada. Ka siis kui on pime ja vihma sajab ja näha ei ole ühtki normaalset inimest.

Juhtus

Tegin suure armastusega, just teie jaoks, uue postituse. Otsisin oma imeliku klaviatuuri pealt eesti tähestiku tähed välja ning õ-tähed kopeerisin teksti sisse ükshaaval, sest ei tea praegugi kust seda saab. Ekraan muutus korraks mustaks ja postitus kadus.


Ma isegi ei saanud pahaseks ja võib öelda, et ma isegi mitte ei imestanud. Parim lahendus situatsioonile on teadagi ... eriti mittemidagiütleva näoga jõllitada seda, mida enam olemas ei ole.

Varsti varsti panen kõik uuesti üles, ega ta tulemata jää.

Muidu läheb hästi, tänan huvi tundmast.

Elage niikaua kaasa mu vanade aegade tagustele keeleõppeminutitele:
(midagi nii huvitavat pole keegi veel reaalsuses öelnud)