Käsipallist ja minu kriminaalsest taustast

Inimesed, valmistuge nüüd lugema mu sportlikest saavutustest. Niisiis, juhtus selline õnnelik juhus et hakkasin käsipalli mängima. Jep. Siin on see ala kindlasti rohkem levinud kui Eestis, prantsuse koondis on olümpiavõitja ja puha, mõlemad vahetusvennad mängivad ka. Tegevuspaigaks on St Martini nimeline küla umbes 15-minutise sõidu kaugusel kodust ja minu puhul kaks korda nädalas. Esialgu paras naljanumber aga see selleks onju.

Kui 2 nädalat tagasi olin seisus "vist hakkan käsipalli mängima" ,siis eelmisel laupäeval jõudis olukord punkti "olen kolm korda trennis kohal käinud ja lähen kohe sügavas teadmatuses esimest matši mängima mis on jube hea idee". Kaks minutit enne väljakule minemist pidas võistkond riietusruumis koosolekut. Meie treener rääkis kõik pikad jutud maha, mida tähele panna ja kuidas lahinguplaan olema hakkab, ning lõpetas: kas on küsimusi? Ja ma olin nagu: jah on küll, niisiis mida ma seal teen?Naistel oli nalja kui palju ja kujutan ette et treener oleks tahtnud sellepeale kuskilt alla hüpata aga ta jäi jumalast rahulikuks. Sain siis esimesed minutid pealt vaadata. Platsi kõrval vedeles väljakujoonisega tahvel koos markeriga ja ma arvasin et sealt tuleb mingi oluline selgitus aga ta joonistas selle asemel jänese :D Ilmselgelt me ei võitnud seda mängu aga keegi ei lasknud väga sellel faktil ennast häirida.
Tund aega hiljem toimus meeste tiimi kohtumine ja väravavaht (vastaste oma siis) oli kohutavalt kuri :D Täpselt ei tea milles asi oli, aga mingi hetk hakkas ta räuskama seal ja teenis ilusti punase kaardi, mille peale rahvas plaksutas ja see onu muutus veel tigedamaks. Loodetavasti jäid ta naised, lapsed ja autoaknad sel õhtul ikka terveks aga kes seda teab.

Eile õhtul oli taaskord trenn, mille intensiivsuse kohta ei oskagi sõna võtta aga saalis oli mingil põhjusel tohutu palav niiet lõpuks oleks nagu riietega vannis käinud. Kui olete kuulnud saunajooga tundidest Kuressaares siis meie viisime selle uuele levelile. Igastahes nii loodan, et mu hiilgav käsipallikarjäär jätkub.

Ja nüüd siis pealkirja teine pool: esimeste päevade jooksul leidsin Epernays (see on linn kus ma koolis käin eksole) juhtumisi ülesse Carrefour City, kust võib leida sööki ja mõningaid igapäevaseid asju. Sel korral oli kõik normaalne, läksin sebisin omale šokolaadi ja olin jube rahul.

Kolmapäeviti mul esimest tundi pole ja eelmine nädal otsustasin et mis siis muud kui lähme Carrefouri. Sisenesin, sain kassapidaja kahtlustava pilgu osaliseks ja kadusin riiulite vahele. Otsisin üks hetk keset poodi mingis imelikus positsioonis olles välistaskust raha ja hea küll, võibolla oli see natukene kahtlane. Kui ükskord kassasse jõudsin, ütles tädi: näidake oma kotti pls! Segaduses mina ulatas siis oma seljakoti ja suureks pettumuseks olid seal ainult kasutud kooliasjad. Hmmm okei aitäh, lubas tädi mul lahkuda. See oli küll veider, ma mõtlesin kas ikka julgen sinna uuesti minna, kriminaali tiitel igaveseks küljes :D

Paar päeva hiljem leidsin uuesti tee samasse poodi, kus seekord oli ka teisi külastajaid. Otsisin isegi spetsiaalselt enne raha ülesse. Sisenemisel müüja ütles midagi (ei olnud sama töötaja kes eelmine kord!) ning millegipärast tundus et ta räägib minuga. Nii see oli, selgus et ta käskis mul seljakoti ukse juurde jätta. Ja see kehtis ainult minu kohta! No ma ei saanud enam midagi aru, terroristi kuulsus ka juba? Õnneks ei ole poes vähemalt turvameest. Hetkeseisuga ei olegi sinna rohkem sattunud aga eks annan tulevikus teada oma uutest hämaratest tegudest.

Lähiajal kirjutan teile veel, be ready.

PS. Neljapäeva õhtul näitas telekas uudistes Eestit. Teemas oli ID-kaardi multifunktsionaalsus nagu ma aru sain. See oli vähe ootamatu küll, pealegi ma ei vaata siin just iga päev uudiseid.

Ajalooline tõde

Siin on teile mõned tähtsad ajaloolised faktid mida kõik kindlasti teada tahavad:

Eelmised nädalad sadas siin kogu aeg vihma, mitte just iga sekund ,aga paar korda päevas vähemalt. Jõudsin juba arvata et see on kogu aeg nii. Praeguseks on ilm siiski natuke kuivemaks jäänud.

Mu kool asub Moët&Chandon tehase kõrval, mis on nii suur, et ma pole veel aru saanud kus see lõppeb.
Kooli ees on muide iga päev politsei kes aitab lapsi üle tee.

Igas tunnis jagatakse tõesti palju paberit, nad prindivad kõik asjad välja ja kirjutatakse ka lahtistele paberilehtedele ja sorteeritakse need korralikult ära. Olen ainult 3 nädalat koolis käinud ja nagu te isegi aru saate, valitseb mul juba anarhia.

Esimene kodutöö ,mille ma ka ära tegin, oli üks inglisekeelne tekst. Kohapeal selgus, et kasutasin paberit valesti (seal on mingid jooned väga tihedalt ja igaühe peale ei kirjutata). Meie õpetaja reaktsioon oli huvitav, ta oli nagu: sorry thats not possible, miks sa seda tegid?? Esimesed kaks minutit mul küll kohale ei jõudnud miks ta nii shokeeritud oli. Ju see on siis väga tähtis asi.

Mingi kahtlane number helistab mulle pidevalt ja jättis isegi kõneposti teateid, aga mul pole aimugi mida see rääkis. Mu klassikaaslane ütles et tegemist on kinnisvaraagendiga. Huvitav küll.

Paar inimest on minult küsinud kas olen juba midagi kahtlast ka söönud. Peab tunnistama, et midagi väga ekstreemset polegi ette tulnud (kui Pariisis juhuslikult söödud rohutirts välja arvata). Aga ükspäev oli meil õhtuks spinat ja mu arust see maitseb nagu vetikad:D Nüüd aeg-ajalt keegi ikka mainib kui väga ma armastan spinatit.

Linna peal on igal pool lampi hunnik prügikaste keset teed.

Inimesed ignoreerivad valgusfoore, ja enamasti lasevad autojuhid sind punase tule ajal ka üle tee. Mis nad ikka teha saavad, kui pool bussitäit koolilapsi otsustavalt üle tee läheb.

Siin ümbruses kus ma elan, leidub hunnik lambaid ,natuke kaugemal ka lehmi ja obuseid. Muide eile oli juhus, kui pidin korraks lambakarjamaale sisenema ja astusin siis üle aia ja muidugist tõmbasin selle käigus oma püksid katki. (Aplausi pole vaja)

Raadiost tuleb pidevalt Carglassi reklaam koos selle sama häiriva lauluga mida Eesti kanalites ka kuulda võib.

Kodus käivad inimesed crocside või sussidega ja ma kogu aeg unustan neid kanda ja kaotan kuhugi maja peale ära.

Väiksem vahetusvend harjutas kodus etteütlust ja ma kirjutasin ka ja saavutasin kolme lause peale 4 viga, mis kõik olid e-tähtede otsast puuduvad kriipsud.

Tegin siin ükspäev kartulisalatit ja see söödi ära kah, aga kõik tunnistasid ,et need vorstid mida ma kasutasin, olid imeliku maitsega. Nojah sest ma ei osanud poes koostist lugeda.

Päevad on siin pikad, kuid nädalad lühikesed. Hoolimata mu sagedasest eksinud olekust on elu väga kena.

Uued ošad tulekul!

Siit tuleb..

 Teeereeee, 3 nädalat peale kohalejõudmist otsustasin, et räägin teile ka mida ma siin teen. Niisiis, selle aasta veedan ASSE õpilasvahetuse kaudu Prantsusmaal, käin nende keskkooli lõpuklassis ja üritan tohutult areneda ja olen niisama ilus.

Alustagem siis traditsioonilse kuidas-ma-siia-sain-jutuga. Otsus programmi kandideerida tuli kurat teab kustkohast, ma küll mõtlesin hiljem enda ja teiste jaoks põhjuseid ka välja ja leidsin, et need on päris head. 

Sihtkohta ma päris ise ei valinud vaid see lihtsalt juhtus :D ehk ma ei vastanud enam ühegi riigi tingimustele ,aga Prantsusmaa arvas et see on ok ja ma muidugist olin nõus. Peale selle küsimuse lahenemist läks kõik õnnelikult ja näete jõudsingi kohale.

Teie kõik kes olete aidanud mind siia lennutada -emad-isad-vanaemad-onud-tädid-sõbrad-ja-sugulased, toredad inimesed esseekonkursi komisjonist, anonüümsed abilised, organisatsioon nii Eestis kui siinpool- minu suurimad aitähhid kuuluvad Teile!

Kurikuulus asjade pakkimine enne äralendu osutus tagurpidi väljakutseks sest ma ei osanud kohe mitte midagi kaasa võtta. Mõningad sõbrad ja sugulased juhtusid mu pakkimist pealt nägema ja häid nõuandeid tuli igast august, ühesõnaga kena tsirkus oli :D Lõpuks sai kohver siiski mittemidagit täis.

Viimase õhtu enne Kuressaarest lahkumist juhtusin veetma kahtlaste mahajäetud majade vahel petanqued mängides. Mingi hetk tulid mõned lapsed sinna aega veetma, või noh tegelikult laamendama, ja neil vist tekkis arvamus et me oleme nende majade omanikud sest nad küsisid: Kas me tohime akna sisse visata?? Hahhahaa ühesõnaga oli huvitav.

Teekond siia kaugele maale läks peaaegu rahulikult, lennukist alla ei kukkunud ja rongist suutsin õiges peatuses maha ronida (milles ma enne sügavalt kahtlesin) . Ja nii maandusin oma vahvasse vahetusperekonda. Mu lemmiksõnadeks siin on jah, ei, okei, palun korrata, ja raskematel juhtudel käib asja juurde väga veenev idioodinägu.

Üleüldiselt on kõik väga häšti, mõni hetk olen oma saavutustega jube rahul, järgmisel sekundil ei oska endaga jälle midagi peale hakata. Esialgu olen siin rahulikult võtnud ja lihtsalt lasknud asjadel juhtuda, eks varsti saavutan jälle enda elu üle kontrolli xd

Nojah selline sissejuhatus siis. Tänan tähelepanu eest.