Mis nüüd on siis

Panin kohvrisse enda igasugu asjad mille toast leidsin, isegi need kaks kõige suuremat objekti mis kulutavad nii ruumi kui pagasilimiiti. Visuaalselt sai see nagu täis, kuid tegelikult mahub sisse veel mõndagi. Läheb päris hästi, mõtlesin ma ja muigasin nende inimeste üle kes kahe hästi suure pagasiga saabusid. Kaalusin kohvrit ning see seade ütles 36. Kõigepealt ma naersin, siis sain südamerabanduse, siis mõtlesin kõigele mis veel pesumasinas ja voodi all sahtlis on, seejärel oma täiesti tühjale käsipagasile ning ütlesin kõigest hoolimata "challenge accepted". Siis sain aru et kaalumise asjanduse peal olid need ameerika mõõtühikud ja üldse mitte kilogrammid. Nüüd jälle naeran inimeste üle, kellel 5 suurt kohvrit on, kuni karma mulle kätte maksab.

Hakkan Eestisse tulema. Vahetasin kahe kuu vältel oma seisukohta tihedamini kui sokke. Möödas on aeg-saab-läbi- paanikahood ning ootamatud hilised koduigatsused. Prantsuse territooriumilt lahkumine on nüüdseks lihtsalt imelik.
Väga
Ma ei karda tagasi minna, sest tegelikult lähen ma ju EDASI. Sest nüüd olen igasugu asjadeks valmis (noh vähemalt enda arvates). Tunnen ennast peaaegu kõikvõimsana, mõnikord.

Praegu ei tunne kõikvõimsana. Mul on hästi HÄSTI palju imelik olla.

Aitäh, aitäh kõige eest
kõigile headele inimestele

L'équipe

Prantsusmaal on mul midagi/kedagi eriliselt väärtuslikku, millest ma siin väga lähedalt rääkinud ei olegi. Nimelt mu käsipallivõistkond, see väike ja tundmatu spordiklubi ühes keskmise suurusega külas.

Me ei ole need, kes tähtsatel üleriigilistel turniiridel käiks ning ka oma regioonisiseseid kohtumisi võidame pigem harva (ja oleme seda õnnelikumad kordadel, kui võitma juhtume). Oleme need kes võtavad vastu igasuguse sportliku taustaga inimesi kui nad ainult tulla tahavad. Need, kes omavahel igasugu juhuslikest asjadest räägivad ja teineteise isiklikele projektidele kaasa elavad. See on nagu väike kogukond.

Ma tulin nende hulka kaks nädalat peale riiki sisenemist, vaatama kuidas mulle sobib. Ei olnud elu sees palli kätte võtnud ega seda spordiala vist isegi telekast näinud. Eest leidsin kümmekond tüdrukut ning portugali juurtega maailma segaseima treeneri. Ma ei saanud aru mida nad räägivad ja mitte kuigi palju sellestki, mida me teeme. Selliselt hiilgavalt stardipositsioonilt otsustasin otsekohe terveks hooajaks nendega jääda.

Kokku tulime kahel korral nädalas, üks vaid naiskonnaga ning teine ühine koos meeste tiimiga neile, kes tulla said (mis oli iga kord nii naljakas et sure ära). Meil oli alati loominguline õhkkond kuhu saabumine iseenesest tuju heaks muudab. Mingiks perioodiks sai neist mu teine elu, paralleelmaailm kuhu varjusin kõigi oma imelike probleemide eest. Sind oodatakse, sinuga arvestatakse, seal võid olla mis iganes ja sind võetakse ikkagi iseendana.

Viimastel kuudel vajus tegevus kahjuks natuke ära. Mitu tüdrukut pidi tervislikel põhjustel pausi tegema, teistel olid keerulised ja väsitavad töögraafikud ning umbes poolel naiskonnal on juba pere ja lapsed. Ma ise puudusin ka aastalõpul rohkem kui oleks tahtnud, aga väidetavalt on sama probleem hooaja lõpuks kõikjal. Vaatamata kõigele pidasime maha oma viimased treeningud ja laupäeval hooaja viimase mängu. Platsil olime seitsme asemel kuuekesi, sest rohkemad lihtsalt ei saanud tulla. Kui siis teisel poolajal kohtumine hetkeks peatati ning treener meile ütles et järel on üheksa minutit, läksin uuesti väljakule põhimõtteliselt pisarates, sest see oli lihtsalt nii... lõplik. Teised suunduvad üheksa minuti pärast suvepuhkusele aga mina ei tule ju enam tagasi.

Täna õhtul läksime osade tiimiliikmetega veel õhtusöögile ja nad olid mulle ühiselt kingituse teinud... iga osa sellest on NII ilus et ma ei suuda seda uskuda.

Mängida ei oska ma siiamaani. Mitte et see peataks mind üritamast. Ehk üritan Eestis kunagi käsipalliga jätkata, kuid kas leian veel teise võistkonna nagu nemad? Mu équipe-le kuulub selles aastas niivõrd eriline koht, et ma ei kujuta ette, kes suutnuks selle täita kui neid poleks olnud.