Kogu austuse juures prantsuse köögi suhtes, ei maitse mulle absoluutselt nende äädika-taimeõli-sinepikaste mis rohelise salati peale käib (ja iga kord ja alati!). Kodus olid kõik eelnimetatud laua peal, ma kõndisin sealt mööda ja sõin ühe salatikastmeta salatilehe ära, ja hakkas pihta.
"Oota mida misasja sa tegid?"
"A misasja see on mingi jänes ju?!"
"Kas sa õue muru sööma ei taha minna?
Nüüd muidugi on suurem imestus möödas aga jänese-naljad ei lõppe vist siis ka kui ma ammu Eestisse sõitnud, vanaks jäänud ja inimkonna ajaloost kadunud olen.
Hiljuti kordasin oma liigutust ja säästsin end taaskord sellest õnnetust kastmest. Vastas istuv tädipoeg (kelle taldrikul oli täpselt sama algmaterjal!) vaatas sellise oota-misasja-pilguga otsa ja küsis: aga... sa pole mingi kilpkonn ju??
Aga see pole veel midagi. Ükskord kui käsipallimatš Burger King-is lõppes (normaalne) siis see automaat küsis millist lisandit ma soovin, ning kogu oma originaalsuses klikkisin porganditele. (Need osutusid tõepoolest MINIvariantideks nagu lubatud.) Seda nähes pidi kogu mu tiim lihtsalt maha surema sest mis võiks olla parem nali kui kiirtoidukohast tooreid porgandeid osta? Kvaliteethuumorit jätkus kuni restorani sulgemiseni, minu arust oli isegi teenindajal selline ilme, nagu oleks tal jube lõbus, kui nendega leti eest minema jalutasin.
Osal prantsuse elanikkonnast on nüüd kuskil teadvuses fakt "eestlasele meeldib muru süüa". See on vist pigem hea kuulsus, ei?
teisipäev, 27. veebruar 2018
neljapäev, 8. veebruar 2018
Liiklemine&Lumepaanika
Elades külas, kus lehmi rohkem kui inimesi, puutun ma kahtlemata kokku küsimusega kuidas ühest kohast teise saada. Transpordiküsimused kuuluvad mu sagedasemate probleemide hulka (lisaks sellele et ma üldse ei tahaks juhtimisõigusega inimesi ekspluateerida, ei ole selleks alati võimalustki), kuid olukorral on ka mingitsorti võlu, see on kui üks osa mu "teistmoodi elust". Viimasel ajal on igapäevased liiklemised mõningaid väikesi vahejuhtumeid kaasa toonud, niisiis:
Tänase ilusa päeva puhul jättis koolibuss tulemata. Põhjus on ilmselge: lund sajab:D
Minu seisukoht ujub kuskil "bussijuhil on õigus kui tee on ohtlik ja ta on vastutav kolmekümne õpilase eest" ning "see kutt on professionaal, cmoon ta on BUSSIJUHT ja teel on mingi viis millimeetrit lund" vahel. Hilinesin kokkuvõttes pool tundi ja õhtuse tagasisõidu osas on veel kahtlused õhus, aga üleüldises kaoses pole need erilised probleemid. Siin olles tutvud niisuguse huvitava liiklusnähtusega nagu lumepaanika... Aga talverehve vist ei tunta ja mul endal pole isegi juhilube, ma jätan nende vaesed hinged nüüd rahule.
(A see näeb nii ilus välja et ma pidin lolliks minema. Kuna normaalset lund pole ammu näha saanud siis mul polnud isegi kahju et sellisel huvitaval kellaajal bussipeatusesse kohale läksin.)
Eelmine nädal jäin sellestsamasest bussist esimest korda maha. Ärkamise hetkel ilma kella vaatamata juba teadsin et läinud ta on, ning nii see oligi, nelja minuti eest. Muidugi ütlesin endale, et jube lugu ja kuidas siis nii saab, aga sisetunne arvas pigem, et nojah lõpuks juhtus kah. Ma olin aegajalt ikka imestanud siin viie kuu(!) jooksul, et alati õigel ajal peatusesse jõuan, aasta lõpuni välja poleks see elusees võimalik olnud:D
Kunagi uusaasta paiku kasutasime üle pika aja rongiliiklust, kuid kuna meiesuguseid oli palju, veetsime teekonna uste ees põrandal istudes. (See oli päris vahva, kõik paistis kohe teise nurga alt.) Meie vastas oli üks onu kes mitte ei istunud vaid lebas seal maas, ja veel üks, kes tund aega püsti seistes raamatut luges.
Üritades tagasi tulla, tühistati mõnetunnise etteteatamisega peaaegu kõik kojuviivad rongid kuni õhtuni. (Põhjust teada saada on ilmselgelt palju küsitud.) Ja üldse tundub see juhtuvat umbes iga kord kui kellelgi on vaja rongiga sõita. Ja siis ei olegi selle peale midagi teha.
Õde tuli mind ükspäev peale tunde auto peale korjama ja parkis end kuhugi sinna parklasse koolimaja vastas. Saadab veel sõnumi et kõnni majast väljudes otse edasi, siis näed. Olin just tagasiteel mõne minuti kauguselt spordihallist ja muidugi vastan et jaajaa kohe tulen, ning asusin parkimisplatsi ületama. See on niigi üks suur ja kaootiline moodustis, aga nüüd on tema kõrvale/külge/vahele? veel mingi ehitusplats ilmunud ja barrikaadid igasugu huvitavatesse kohtadesse. Sättisin end umbes kooli välisukse kohale ja hakkasin otse minema ja vaatasin nagu maniakk iga õiget värvi auto aknast sisse ja kujutasin ette kuidas õde mu tõmblemist kuskil nurga taga jälgib. Jõudsin sõiduteeni välja ja ei midagi peale uue sõnumi mis küsis kas leidsin üles? Seepeale otsustasin helistada ja alustasime intelligentsete inimeste äraarvamismängu nimega "wtf kus sa oled?!". Mingi kümne sekundiga olime mõlemad veel rohkem eksinud, meeleheitlikult oma lähiümbruse detaile kirjeldamas... rääkisin ilmselt piisavalt valjusti ja oma ilusa aktsendiga ja kõik, teenides sellega oma päevase avaliku tähelepanu.
Tore on kui inimene Épernay linnatänavatel ära ei eksi, aga no autoparklas võiks seda ka vältida.
(Muide kas nägite, ma saan inimesega telefonis vestelda? Arvasin et võõrkeeles ei saa see kunagi juhtuma:D)
OK kaks päeva on möödunud postituse alustamisest ja pean uuesti lume juurde tagasi pöörduma. Buss ei liikle kolmandat päeva (homse suhtes on alles teadmatus, aga noh mulle meeldivad üllatused ju) ,osad õppeasutused suletud, raadio/televisioon kirjeldab vahetpidamata keerulisi teeolusid ja tundub et nii mõnelgi on tööle minemata jäänud. (Tuletan meelde et lumekiht ei ületa 15 cm ja temperatuur ei langenud alla -10 kraadi, sedagi vaid kõige külmemal ööl.) Lisaks transpordihäretele juhtub muudki. Üks meie õpetajatest jutustas kuidas ta täna hommikul väljuda ei saanud sest automaatlukuga värav oli kinni külmunud. Teine olevat jäätunud koolitrepil kukkunud ja korraliku jalavigastuse saanud. Nii ohtlikku talve pole vist elu sees kohanud.
Tänase ilusa päeva puhul jättis koolibuss tulemata. Põhjus on ilmselge: lund sajab:D
Minu seisukoht ujub kuskil "bussijuhil on õigus kui tee on ohtlik ja ta on vastutav kolmekümne õpilase eest" ning "see kutt on professionaal, cmoon ta on BUSSIJUHT ja teel on mingi viis millimeetrit lund" vahel. Hilinesin kokkuvõttes pool tundi ja õhtuse tagasisõidu osas on veel kahtlused õhus, aga üleüldises kaoses pole need erilised probleemid. Siin olles tutvud niisuguse huvitava liiklusnähtusega nagu lumepaanika... Aga talverehve vist ei tunta ja mul endal pole isegi juhilube, ma jätan nende vaesed hinged nüüd rahule.
(A see näeb nii ilus välja et ma pidin lolliks minema. Kuna normaalset lund pole ammu näha saanud siis mul polnud isegi kahju et sellisel huvitaval kellaajal bussipeatusesse kohale läksin.)
Eelmine nädal jäin sellestsamasest bussist esimest korda maha. Ärkamise hetkel ilma kella vaatamata juba teadsin et läinud ta on, ning nii see oligi, nelja minuti eest. Muidugi ütlesin endale, et jube lugu ja kuidas siis nii saab, aga sisetunne arvas pigem, et nojah lõpuks juhtus kah. Ma olin aegajalt ikka imestanud siin viie kuu(!) jooksul, et alati õigel ajal peatusesse jõuan, aasta lõpuni välja poleks see elusees võimalik olnud:D
Kunagi uusaasta paiku kasutasime üle pika aja rongiliiklust, kuid kuna meiesuguseid oli palju, veetsime teekonna uste ees põrandal istudes. (See oli päris vahva, kõik paistis kohe teise nurga alt.) Meie vastas oli üks onu kes mitte ei istunud vaid lebas seal maas, ja veel üks, kes tund aega püsti seistes raamatut luges.
Üritades tagasi tulla, tühistati mõnetunnise etteteatamisega peaaegu kõik kojuviivad rongid kuni õhtuni. (Põhjust teada saada on ilmselgelt palju küsitud.) Ja üldse tundub see juhtuvat umbes iga kord kui kellelgi on vaja rongiga sõita. Ja siis ei olegi selle peale midagi teha.
Õde tuli mind ükspäev peale tunde auto peale korjama ja parkis end kuhugi sinna parklasse koolimaja vastas. Saadab veel sõnumi et kõnni majast väljudes otse edasi, siis näed. Olin just tagasiteel mõne minuti kauguselt spordihallist ja muidugi vastan et jaajaa kohe tulen, ning asusin parkimisplatsi ületama. See on niigi üks suur ja kaootiline moodustis, aga nüüd on tema kõrvale/külge/vahele? veel mingi ehitusplats ilmunud ja barrikaadid igasugu huvitavatesse kohtadesse. Sättisin end umbes kooli välisukse kohale ja hakkasin otse minema ja vaatasin nagu maniakk iga õiget värvi auto aknast sisse ja kujutasin ette kuidas õde mu tõmblemist kuskil nurga taga jälgib. Jõudsin sõiduteeni välja ja ei midagi peale uue sõnumi mis küsis kas leidsin üles? Seepeale otsustasin helistada ja alustasime intelligentsete inimeste äraarvamismängu nimega "wtf kus sa oled?!". Mingi kümne sekundiga olime mõlemad veel rohkem eksinud, meeleheitlikult oma lähiümbruse detaile kirjeldamas... rääkisin ilmselt piisavalt valjusti ja oma ilusa aktsendiga ja kõik, teenides sellega oma päevase avaliku tähelepanu.
Tore on kui inimene Épernay linnatänavatel ära ei eksi, aga no autoparklas võiks seda ka vältida.
(Muide kas nägite, ma saan inimesega telefonis vestelda? Arvasin et võõrkeeles ei saa see kunagi juhtuma:D)
OK kaks päeva on möödunud postituse alustamisest ja pean uuesti lume juurde tagasi pöörduma. Buss ei liikle kolmandat päeva (homse suhtes on alles teadmatus, aga noh mulle meeldivad üllatused ju) ,osad õppeasutused suletud, raadio/televisioon kirjeldab vahetpidamata keerulisi teeolusid ja tundub et nii mõnelgi on tööle minemata jäänud. (Tuletan meelde et lumekiht ei ületa 15 cm ja temperatuur ei langenud alla -10 kraadi, sedagi vaid kõige külmemal ööl.) Lisaks transpordihäretele juhtub muudki. Üks meie õpetajatest jutustas kuidas ta täna hommikul väljuda ei saanud sest automaatlukuga värav oli kinni külmunud. Teine olevat jäätunud koolitrepil kukkunud ja korraliku jalavigastuse saanud. Nii ohtlikku talve pole vist elu sees kohanud.
Minu mõistlikud ja täiskasvanulikud meelelahutused bussipeatuses
Tellimine:
Postitused (Atom)