Kui 2 nädalat tagasi olin seisus "vist hakkan käsipalli mängima" ,siis eelmisel laupäeval jõudis olukord punkti "olen kolm korda trennis kohal käinud ja lähen kohe sügavas teadmatuses esimest matši mängima mis on jube hea idee". Kaks minutit enne väljakule minemist pidas võistkond riietusruumis koosolekut. Meie treener rääkis kõik pikad jutud maha, mida tähele panna ja kuidas lahinguplaan olema hakkab, ning lõpetas: kas on küsimusi? Ja ma olin nagu: jah on küll, niisiis mida ma seal teen?Naistel oli nalja kui palju ja kujutan ette et treener oleks tahtnud sellepeale kuskilt alla hüpata aga ta jäi jumalast rahulikuks. Sain siis esimesed minutid pealt vaadata. Platsi kõrval vedeles väljakujoonisega tahvel koos markeriga ja ma arvasin et sealt tuleb mingi oluline selgitus aga ta joonistas selle asemel jänese :D Ilmselgelt me ei võitnud seda mängu aga keegi ei lasknud väga sellel faktil ennast häirida.
Tund aega hiljem toimus meeste tiimi kohtumine ja väravavaht (vastaste oma siis) oli kohutavalt kuri :D Täpselt ei tea milles asi oli, aga mingi hetk hakkas ta räuskama seal ja teenis ilusti punase kaardi, mille peale rahvas plaksutas ja see onu muutus veel tigedamaks. Loodetavasti jäid ta naised, lapsed ja autoaknad sel õhtul ikka terveks aga kes seda teab.
Eile õhtul oli taaskord trenn, mille intensiivsuse kohta ei oskagi sõna võtta aga saalis oli mingil põhjusel tohutu palav niiet lõpuks oleks nagu riietega vannis käinud. Kui olete kuulnud saunajooga tundidest Kuressaares siis meie viisime selle uuele levelile. Igastahes nii loodan, et mu hiilgav käsipallikarjäär jätkub.
Ja nüüd siis pealkirja teine pool: esimeste päevade jooksul leidsin Epernays (see on linn kus ma koolis käin eksole) juhtumisi ülesse Carrefour City, kust võib leida sööki ja mõningaid igapäevaseid asju. Sel korral oli kõik normaalne, läksin sebisin omale šokolaadi ja olin jube rahul.
Kolmapäeviti mul esimest tundi pole ja eelmine nädal otsustasin et mis siis muud kui lähme Carrefouri. Sisenesin, sain kassapidaja kahtlustava pilgu osaliseks ja kadusin riiulite vahele. Otsisin üks hetk keset poodi mingis imelikus positsioonis olles välistaskust raha ja hea küll, võibolla oli see natukene kahtlane. Kui ükskord kassasse jõudsin, ütles tädi: näidake oma kotti pls! Segaduses mina ulatas siis oma seljakoti ja suureks pettumuseks olid seal ainult kasutud kooliasjad. Hmmm okei aitäh, lubas tädi mul lahkuda. See oli küll veider, ma mõtlesin kas ikka julgen sinna uuesti minna, kriminaali tiitel igaveseks küljes :D
Paar päeva hiljem leidsin uuesti tee samasse poodi, kus seekord oli ka teisi külastajaid. Otsisin isegi spetsiaalselt enne raha ülesse. Sisenemisel müüja ütles midagi (ei olnud sama töötaja kes eelmine kord!) ning millegipärast tundus et ta räägib minuga. Nii see oli, selgus et ta käskis mul seljakoti ukse juurde jätta. Ja see kehtis ainult minu kohta! No ma ei saanud enam midagi aru, terroristi kuulsus ka juba? Õnneks ei ole poes vähemalt turvameest. Hetkeseisuga ei olegi sinna rohkem sattunud aga eks annan tulevikus teada oma uutest hämaratest tegudest.
Lähiajal kirjutan teile veel, be ready.
PS. Neljapäeva õhtul näitas telekas uudistes Eestit. Teemas oli ID-kaardi multifunktsionaalsus nagu ma aru sain. See oli vähe ootamatu küll, pealegi ma ei vaata siin just iga päev uudiseid.
Tund aega hiljem toimus meeste tiimi kohtumine ja väravavaht (vastaste oma siis) oli kohutavalt kuri :D Täpselt ei tea milles asi oli, aga mingi hetk hakkas ta räuskama seal ja teenis ilusti punase kaardi, mille peale rahvas plaksutas ja see onu muutus veel tigedamaks. Loodetavasti jäid ta naised, lapsed ja autoaknad sel õhtul ikka terveks aga kes seda teab.
Eile õhtul oli taaskord trenn, mille intensiivsuse kohta ei oskagi sõna võtta aga saalis oli mingil põhjusel tohutu palav niiet lõpuks oleks nagu riietega vannis käinud. Kui olete kuulnud saunajooga tundidest Kuressaares siis meie viisime selle uuele levelile. Igastahes nii loodan, et mu hiilgav käsipallikarjäär jätkub.
Ja nüüd siis pealkirja teine pool: esimeste päevade jooksul leidsin Epernays (see on linn kus ma koolis käin eksole) juhtumisi ülesse Carrefour City, kust võib leida sööki ja mõningaid igapäevaseid asju. Sel korral oli kõik normaalne, läksin sebisin omale šokolaadi ja olin jube rahul.
Kolmapäeviti mul esimest tundi pole ja eelmine nädal otsustasin et mis siis muud kui lähme Carrefouri. Sisenesin, sain kassapidaja kahtlustava pilgu osaliseks ja kadusin riiulite vahele. Otsisin üks hetk keset poodi mingis imelikus positsioonis olles välistaskust raha ja hea küll, võibolla oli see natukene kahtlane. Kui ükskord kassasse jõudsin, ütles tädi: näidake oma kotti pls! Segaduses mina ulatas siis oma seljakoti ja suureks pettumuseks olid seal ainult kasutud kooliasjad. Hmmm okei aitäh, lubas tädi mul lahkuda. See oli küll veider, ma mõtlesin kas ikka julgen sinna uuesti minna, kriminaali tiitel igaveseks küljes :D
Paar päeva hiljem leidsin uuesti tee samasse poodi, kus seekord oli ka teisi külastajaid. Otsisin isegi spetsiaalselt enne raha ülesse. Sisenemisel müüja ütles midagi (ei olnud sama töötaja kes eelmine kord!) ning millegipärast tundus et ta räägib minuga. Nii see oli, selgus et ta käskis mul seljakoti ukse juurde jätta. Ja see kehtis ainult minu kohta! No ma ei saanud enam midagi aru, terroristi kuulsus ka juba? Õnneks ei ole poes vähemalt turvameest. Hetkeseisuga ei olegi sinna rohkem sattunud aga eks annan tulevikus teada oma uutest hämaratest tegudest.
Lähiajal kirjutan teile veel, be ready.
PS. Neljapäeva õhtul näitas telekas uudistes Eestit. Teemas oli ID-kaardi multifunktsionaalsus nagu ma aru sain. See oli vähe ootamatu küll, pealegi ma ei vaata siin just iga päev uudiseid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar