Alustagem siis traditsioonilse kuidas-ma-siia-sain-jutuga. Otsus programmi kandideerida tuli kurat teab kustkohast, ma küll mõtlesin hiljem enda ja teiste jaoks põhjuseid ka välja ja leidsin, et need on päris head.
Sihtkohta ma päris ise ei valinud vaid see lihtsalt juhtus :D ehk ma ei vastanud enam ühegi riigi tingimustele ,aga Prantsusmaa arvas et see on ok ja ma muidugist olin nõus. Peale selle küsimuse lahenemist läks kõik õnnelikult ja näete jõudsingi kohale.
Teie kõik kes olete aidanud mind siia lennutada -emad-isad-vanaemad-onud-tädid-sõbrad-ja-sugulased, toredad inimesed esseekonkursi komisjonist, anonüümsed abilised, organisatsioon nii Eestis kui siinpool- minu suurimad aitähhid kuuluvad Teile!
Kurikuulus asjade pakkimine enne äralendu osutus tagurpidi väljakutseks sest ma ei osanud kohe mitte midagi kaasa võtta. Mõningad sõbrad ja sugulased juhtusid mu pakkimist pealt nägema ja häid nõuandeid tuli igast august, ühesõnaga kena tsirkus oli :D Lõpuks sai kohver siiski mittemidagit täis.
Viimase õhtu enne Kuressaarest lahkumist juhtusin veetma kahtlaste mahajäetud majade vahel petanqued mängides. Mingi hetk tulid mõned lapsed sinna aega veetma, või noh tegelikult laamendama, ja neil vist tekkis arvamus et me oleme nende majade omanikud sest nad küsisid: Kas me tohime akna sisse visata?? Hahhahaa ühesõnaga oli huvitav.
Teekond siia kaugele maale läks peaaegu rahulikult, lennukist alla ei kukkunud ja rongist suutsin õiges peatuses maha ronida (milles ma enne sügavalt kahtlesin) . Ja nii maandusin oma vahvasse vahetusperekonda. Mu lemmiksõnadeks siin on jah, ei, okei, palun korrata, ja raskematel juhtudel käib asja juurde väga veenev idioodinägu.
Üleüldiselt on kõik väga häšti, mõni hetk olen oma saavutustega jube rahul, järgmisel sekundil ei oska endaga jälle midagi peale hakata. Esialgu olen siin rahulikult võtnud ja lihtsalt lasknud asjadel juhtuda, eks varsti saavutan jälle enda elu üle kontrolli xd
Nojah selline sissejuhatus siis. Tänan tähelepanu eest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar