Tuleb pikk ja kaootiline jutt koolist, mille nimekirja sel aastal kuulun. Lycée Notre Dame Saint Victor on koht, kus ma veedan nädalas väga palju tunde. Kogu see pull hakkab peale normaaljuhul kell 7.07 ühes putkas kodu lähedal, kust väljub koolibuss. Meie külast tuleb peale maksimaalselt 5 inimest. Need bussiootamised on tavaliselt üsna vaiksed, ma isiklikult olen sellisel ajal jumalast kontaktivõimetu ja salaja loodan et teised ka. Sõit ise kestab natuke üle poole tunni ja ma jään iga kord tee peal magama:D Siiani õnneks veel õiget kohta maha maganud ei ole (ja ilmselt mõni inimene ärataks mu ikka üles) aga ükskord see juhtub, küll te näete. Edasi kõnnin võimatult aeglases tempos oma koolini, sest mulle ei meeldi liiga vara kohale jõuda. On omamoodi andekus seda vahemaad üle 15 minuti läbida ma ütlen.
Mu õppesuunaks on Litterature, mis tähendab minu jaoks nädalas kaheksat filosoofiat, kus ilmselgelt jube hästi hakkama saan (khm). Selles klassis on kokku nüüd koos minuga 9 inimest, tohutu rahvamass, eriti kui kohalikus algkoolis on see number 29... Umbes pool ajast toimuvad tunnid siiski koos teiste suundadega. Õpilased tunduvad alati väga motiveeritud ja kirjutavad värviliste pastakatega tähtsaid asju üles. Ega ma ka kehvem olla ei saa, kirjutan üles olulisena tunduvaid lauseid ja need sõnad, millest aru saada ei jõua, jätan lihtsalt vahele. Seega 70 protsenti neist märkmetest on hiljem jumalast kasutud aga parem kui mitte midagi? Ärge muretsege, vahepeal arenen ikka ka. Näiteks eelmine nädal õigussüsteemi käsitlevas tunnis veetsime 10 minutit värvilisi kastikesi joonistades ja sellega sain eeskujulikult hakkama.
Enamasti saan oma eluga hakkama ka inglise keeles. Mingil põhjusel on tunniplaanis kolm erineva nimega inglise keelt (ja kuskil-kellelgi eksisteerib veel neljas). Minu klassi puhul ei vasta jutud prantslaste kohutavast keeletasemest tõele, see on neil igati ok, aga tund ise ei ole miskipärast väga motiveeriv xd. Kogu aeg juhtub see "kui tunni aja pärast kella vaatasin, oli möödunud 20 minutit".
Asume kogu inimkonna lemmikteema juurde (söök loomulikult). Koolitoit on vahva, koostisosad on iseenesest üsna lihtsad, kuid samal ajal erinevad tüüpilistest Eesti lõunasöökidest. Näiteks keedetud nisu tundub olevat tavaline lisand. Eriti vahva on muidugi, et magustoiduks saab kooki :D Siiani olen selles osas pettunud vaid ühe korra, kui sattusin kahtlase rosinakoogi otsa. Sööklasse sisenedes pead tädile oma nime ütlema ja ta registreerib su arvutis, enne kui edasi minna saad. Ahjaa, üleeile tekkisid selle asemele magnetkaardid, mida ma ei saanud (nagu ka arvutiklassi koode, puudumiste registreerimise asjandust, õpilaspiletit, veel paari tähtsat paberit jne jne) ,nagu näete käin siin koolis mingi kahtlase illegaalina.
Kookide söömise kõrvalt teeme ikka sporti ka, aasta alguses saime valida rugby ja sulgpalli vahel. Kurb tõde on, et sulgpalli asemel veedame esimese perioodi jõusaalis, mis pole just kõige imelisem asi siin maailmas aga mis seal ikka. Kunagi aasta keskel tegeleme sulgpalliga ja kevade poole on kõigil orienteerumine, iseenesest on selle süsteemi idee päris hea. Mitte keegi ei käi peale kehalist pesus ja ma pole isegi kindel kas duširuumid eksisteerivad xd. Palju õnne neile, kellel pärast seda veel tunde on.
Viimasest lausest võib järeldada, et osadesse ainetesse mul asja ei ole. Vabad on nii hispaania kui saksa keele tunnid ja kui need toimuvad päeva lõpus, on muidugi väga kena. Buss kodu poole ei välju enne kui 18.15 (kolmapäeviti kell 12, prantsuse kooli eripära), aga Epernays esialgu tegevust jätkub, mul teine pool linna kõik avastamata. Vara hommikul seevastu on päris häiriv, kui pean teo- ja mõtlemisvõimetu laibana tund aega kuskil ringi hõljuma. Vabad tunnid keset päeva ei ole ka väga toredad. Enamasti minnakse kuhugi tühja klassiruumi, kus tegeldakse kodutööde või niisama taidlemisega, ja mingil põhjusel on see koolis mittemidagit tegemine minu jaoks vaimselt jube väsitav.
Õpetajatele öeldakse monsieur või madame ja naljakas et vahel inimesed ei teagi nende eesnimesid. Ja mulle väga oluline fakt: ükski õpetaja pole klassi ees endast välja läinud ning ma kahtlen et seda üldse kunagi juhtub.
Koolikell kõlab täpselt nagu SÜGi vana hea tuletõrjehäire niiet iga kord tahaks majast evakueeruda. Hiljuti tuli see õige tuletõrjesignaal ka ära, mis ei kõlanud üldse nii veenvalt. Veel pidi neil olema eraldi häire juhuks kui peab terroristide eest varjuma.
Ahjaa, ei saa mainimata jätta, et tänu kirjandussuunale veedan matemaatikavaba õppeaasta(!) Jah olen kuulnud et see on paljude vahetusõpilaste lemmikaine ja esialgu üks väheseid tunde, millest nad aru saavad aga mis iganes, ma olen sügavalt rahul et saan oma viimaste aastatega väljakujunenud matemaatika-allergiast taastuda xd.
(Mul läks mingi tähtis asi meelest ära, mida kavatsesin jagada niiet lihtsalt postitan selle suurteose nüüd ära, kaua võib...)
Offtopic: ei ole minust siiani keelealast asjatundjat saanud ja kui omaette räägin (eeee ei ole hulluks läinud...) siis ikka veel eesti keeles. See-eest paar igapäevasemat roppust (või rohkem lihtsalt hüüdsõnad mida kõik kogu aeg kasutavad) on ilusti omandatud. Isiklik lemmik on "oh la vache" mis põhimõtteliselt tähendab "oh lehm!" :D
PS: järgmisel nädalalõpul lähen koos kolme AFS (organisatsioon mids Eestis pole) vahetusõpilasega väljasõidule! Ootan kannatamatult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar