Me ei ole need, kes tähtsatel üleriigilistel turniiridel käiks ning ka oma regioonisiseseid kohtumisi võidame pigem harva (ja oleme seda õnnelikumad kordadel, kui võitma juhtume). Oleme need kes võtavad vastu igasuguse sportliku taustaga inimesi kui nad ainult tulla tahavad. Need, kes omavahel igasugu juhuslikest asjadest räägivad ja teineteise isiklikele projektidele kaasa elavad. See on nagu väike kogukond.
Ma tulin nende hulka kaks nädalat peale riiki sisenemist, vaatama kuidas mulle sobib. Ei olnud elu sees palli kätte võtnud ega seda spordiala vist isegi telekast näinud. Eest leidsin kümmekond tüdrukut ning portugali juurtega maailma segaseima treeneri. Ma ei saanud aru mida nad räägivad ja mitte kuigi palju sellestki, mida me teeme. Selliselt hiilgavalt stardipositsioonilt otsustasin otsekohe terveks hooajaks nendega jääda.
Kokku tulime kahel korral nädalas, üks vaid naiskonnaga ning teine ühine koos meeste tiimiga neile, kes tulla said (mis oli iga kord nii naljakas et sure ära). Meil oli alati loominguline õhkkond kuhu saabumine iseenesest tuju heaks muudab. Mingiks perioodiks sai neist mu teine elu, paralleelmaailm kuhu varjusin kõigi oma imelike probleemide eest. Sind oodatakse, sinuga arvestatakse, seal võid olla mis iganes ja sind võetakse ikkagi iseendana.
Viimastel kuudel vajus tegevus kahjuks natuke ära. Mitu tüdrukut pidi tervislikel põhjustel pausi tegema, teistel olid keerulised ja väsitavad töögraafikud ning umbes poolel naiskonnal on juba pere ja lapsed. Ma ise puudusin ka aastalõpul rohkem kui oleks tahtnud, aga väidetavalt on sama probleem hooaja lõpuks kõikjal. Vaatamata kõigele pidasime maha oma viimased treeningud ja laupäeval hooaja viimase mängu. Platsil olime seitsme asemel kuuekesi, sest rohkemad lihtsalt ei saanud tulla. Kui siis teisel poolajal kohtumine hetkeks peatati ning treener meile ütles et järel on üheksa minutit, läksin uuesti väljakule põhimõtteliselt pisarates, sest see oli lihtsalt nii... lõplik. Teised suunduvad üheksa minuti pärast suvepuhkusele aga mina ei tule ju enam tagasi.
Täna õhtul läksime osade tiimiliikmetega veel õhtusöögile ja nad olid mulle ühiselt kingituse teinud... iga osa sellest on NII ilus et ma ei suuda seda uskuda.
Mängida ei oska ma siiamaani. Mitte et see peataks mind üritamast. Ehk üritan Eestis kunagi käsipalliga jätkata, kuid kas leian veel teise võistkonna nagu nemad? Mu équipe-le kuulub selles aastas niivõrd eriline koht, et ma ei kujuta ette, kes suutnuks selle täita kui neid poleks olnud.
Ma tulin nende hulka kaks nädalat peale riiki sisenemist, vaatama kuidas mulle sobib. Ei olnud elu sees palli kätte võtnud ega seda spordiala vist isegi telekast näinud. Eest leidsin kümmekond tüdrukut ning portugali juurtega maailma segaseima treeneri. Ma ei saanud aru mida nad räägivad ja mitte kuigi palju sellestki, mida me teeme. Selliselt hiilgavalt stardipositsioonilt otsustasin otsekohe terveks hooajaks nendega jääda.
Kokku tulime kahel korral nädalas, üks vaid naiskonnaga ning teine ühine koos meeste tiimiga neile, kes tulla said (mis oli iga kord nii naljakas et sure ära). Meil oli alati loominguline õhkkond kuhu saabumine iseenesest tuju heaks muudab. Mingiks perioodiks sai neist mu teine elu, paralleelmaailm kuhu varjusin kõigi oma imelike probleemide eest. Sind oodatakse, sinuga arvestatakse, seal võid olla mis iganes ja sind võetakse ikkagi iseendana.
Viimastel kuudel vajus tegevus kahjuks natuke ära. Mitu tüdrukut pidi tervislikel põhjustel pausi tegema, teistel olid keerulised ja väsitavad töögraafikud ning umbes poolel naiskonnal on juba pere ja lapsed. Ma ise puudusin ka aastalõpul rohkem kui oleks tahtnud, aga väidetavalt on sama probleem hooaja lõpuks kõikjal. Vaatamata kõigele pidasime maha oma viimased treeningud ja laupäeval hooaja viimase mängu. Platsil olime seitsme asemel kuuekesi, sest rohkemad lihtsalt ei saanud tulla. Kui siis teisel poolajal kohtumine hetkeks peatati ning treener meile ütles et järel on üheksa minutit, läksin uuesti väljakule põhimõtteliselt pisarates, sest see oli lihtsalt nii... lõplik. Teised suunduvad üheksa minuti pärast suvepuhkusele aga mina ei tule ju enam tagasi.
Täna õhtul läksime osade tiimiliikmetega veel õhtusöögile ja nad olid mulle ühiselt kingituse teinud... iga osa sellest on NII ilus et ma ei suuda seda uskuda.
Mängida ei oska ma siiamaani. Mitte et see peataks mind üritamast. Ehk üritan Eestis kunagi käsipalliga jätkata, kuid kas leian veel teise võistkonna nagu nemad? Mu équipe-le kuulub selles aastas niivõrd eriline koht, et ma ei kujuta ette, kes suutnuks selle täita kui neid poleks olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar