Jean Michel Aulas on tähtis tegelane Lyoni jalgpalliklubis. Lyoni staadionil toimus just Euroopa liiga finaal, mille puhul Marseille'i klubi fännid temast laulu tegid. (Üsna ruttu ilmus "ametlik" versioon, mille teilegi annan:
https://youtu.be/rlSCTBVEs7g
Õde: mul oli terve päeva peas see Jean Michel Aulas, sest B (vend) ei lõpeta seda laulmast!
Mina: mis asi see veel on?
*panevad loo tööle*
Mina: phhh nii mittemidagiütlev, ei jää kellelegi meelde.
Mhmh. Näha on. Koolis ootasime puuduvat õpetajat keda ei tulnudki, kuulasin muusikat, otsisin mittemidagiütleva loo välja. Viga, suur viga. Ma läksin mõned tunnid hiljem linnapiirile teise kooli keeleeksamit tegema ning kujutlege ise, kui hävitavalt mõjus Jean Michel Aulas mu esitusele. Milline absurdne vabandus see veel oleks juhul kui ma ühtegi punkti ei saanud...
Ja nüüd siis: Château-Thierry on linn, mis jääb kaardil meist Pariisi suunas. Muuhulgas on teda õnnistatud Epernay-vahelise rongiühendusega. Klass tegeles pealelõunal eksamiteks harjutamisega ja mina suundusin peale oma ainukest koolitundi vaheldust ning kultuuri otsima.
Mind võttis vastu selline vahva konstruktsioon raudteejaamas:
Tundmata ei linnaplaani ega vahemaid, järgnesin oma intuitsioonile, mis tõi mu otsemat teed keskaegse kindluseni. Olin selle kodus internetist välja otsinud, mille käigus mõistnud et see on põhiline objekt mida linnake endas peidab. Eeldasin eest leida paari vana kiviseina kuskil mäe otsas
Mis ei olnud otseselt vale arvamus, aga kui palju ilusam kogu see kompleks oli! Varemete ümber ja vahel oli palju päikest ja rohelist ja elu. Igast nurgast paistsid uskumatud vaated
Kõige tipuks leidsin sealt samast elutsemas kotkad. Keset linna selline "loomaaed" kus hooajal korraldatakse etendusi mis inimestele neid linde tutvustavad. Eks muidugi oli sel päeval kõik suletud ja mingi tohutu plangu taha varjatud, aga ma tegin IKKAGI kotkast pilti
Ta on tegelikult ka seal pildil, otsige.
Kindluse tagaküljel aedikus nähtud juhuslikud alpakad muutsid turisti väga õnnelikuks:
Ronides uuesti alla, leidsin end ühest omamoodi ameeriklaste ehitatud kirikust. Sees oli fotonäitus ja üks valvurionu, kelles miskipärast tajusin seda kui-sa-lahkud-kirikule-annetust-tegemata-siis-sa-põled-põrgus- olekut. Kiriku teises küljes olid hästi ilusad aknavitraažid, millest ma ühtki ilusat fotot ei saanud, ning üks tädi, kes mulle hoone ajaloost rääkima hakkas ja mu isiku vastu huvi tundis. Ma olin vist nende taasavamise esimese päeva esimene külastaja.
See kirjanik, Jean de la Fontaine (kas me peaks talle koduselt Purskkaevu Jaan ütlema?) sündis/elas Château-Thierry-s ja nad on tema loomingut linna igasugustesse uskumatutesse kohtadesse üles seadnud. Keset tänavat on tsitaadid ja tekstid ja temaatilised pildid, millest kaugele näha, kui uhked on nad oma kirjaniku üle. Käisin isegi tema majamuuseumis, kuidas siis teisiti :D
Ja sattusin kogemata teisegi kirikusse, kus viibimine oli üsna müstiline kogemus kuna seal oli niiii vaikne nagu ei oleks maailma olemas. Tavaliselt on vähemalt mingi valvuritädi tagaruumides liikumas aga ei, ainult mina ja see ebamaine atmosfäär.
Koperdasin juhuslikult LU küpsisetehase otsa. Niisiis see asub seal, kui keegi küsima peaks.
Leidsin päeva jooksul veel igasugu vahvaid pisiasju, käisin ringi, vaatlesin ja tunnetasin seda linna. Igal kohal on olemas mingi oma vaim, mõnel spetsiifilisem, mõnel mitte nii väga. Château-Thierry on mu jaoks selline ilus ja meeldiv linn, jõega kaheks jagatud ja lihtsasti tajutavate suundadega. Ühe eripärana kirjeldaks teda kui peatuspunkti, kuid mitte lõppeesmärki. (Ma ei teagi millest selline kommentaar, lihtsalt tunne mis kohalejõudmise hetkest peale tuli. Ja see pidigi tegelikkuses selline läbisõidetav linn olema, näiteks teel Pariisi)
Ilus olemine oli. Ilm oli ilus, sihtkoht samuti, ise olin ka niisama ilus (kes usub, kes mitte, igaks juhuks jätan avaldamata foto turistiolekus minust kindlusetrepil istumas...)
Tänan tähelepanu eest, uued ošad tulekul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar