Mis nüüd on siis

Panin kohvrisse enda igasugu asjad mille toast leidsin, isegi need kaks kõige suuremat objekti mis kulutavad nii ruumi kui pagasilimiiti. Visuaalselt sai see nagu täis, kuid tegelikult mahub sisse veel mõndagi. Läheb päris hästi, mõtlesin ma ja muigasin nende inimeste üle kes kahe hästi suure pagasiga saabusid. Kaalusin kohvrit ning see seade ütles 36. Kõigepealt ma naersin, siis sain südamerabanduse, siis mõtlesin kõigele mis veel pesumasinas ja voodi all sahtlis on, seejärel oma täiesti tühjale käsipagasile ning ütlesin kõigest hoolimata "challenge accepted". Siis sain aru et kaalumise asjanduse peal olid need ameerika mõõtühikud ja üldse mitte kilogrammid. Nüüd jälle naeran inimeste üle, kellel 5 suurt kohvrit on, kuni karma mulle kätte maksab.

Hakkan Eestisse tulema. Vahetasin kahe kuu vältel oma seisukohta tihedamini kui sokke. Möödas on aeg-saab-läbi- paanikahood ning ootamatud hilised koduigatsused. Prantsuse territooriumilt lahkumine on nüüdseks lihtsalt imelik.
Väga
Ma ei karda tagasi minna, sest tegelikult lähen ma ju EDASI. Sest nüüd olen igasugu asjadeks valmis (noh vähemalt enda arvates). Tunnen ennast peaaegu kõikvõimsana, mõnikord.

Praegu ei tunne kõikvõimsana. Mul on hästi HÄSTI palju imelik olla.

Aitäh, aitäh kõige eest
kõigile headele inimestele