Räägin uuesti kuidas ma koolis käin

Peab tunnistama et mul on vahetusaastal kooliga sellised vastuolulised suhted olnud. Tükk aega ei osanud mingit seisukohta võtta. Mõtlesin tohutu palju, võrdlesin, sundisin end poolt valima, kuni aru sain et ei pea seda tegema. Kes oskab öelda, kas targemad kodanikud tulevad eesti või prantsuse koolivõrgust? Aga vaimselt tervemad? Aga paremad inimesed? Ja kas paremad inimesed üldse on olemas ja kas õppeasutusel sellega üldse midagi tegemist on? Ma ei julge väga radikaalselt üht teisest ettepoole asetada, nemad õpivad/õpetavad enda moodi ning juba suhtumine mõlemalt poolt on teine ja kui neile omale sobib, on kõik korras. (Hästi, nende väikeste laste alghariduse kallal sooviks ikka valjuhäälselt õiendada aga jah.)

Mina veedan prantsuse keskkoolis vaid aastakese. Avastan ja arenen ja see on olnud väga rikastav kogemus. A kui nii mööduks kogu mu haridustee aastast aastasse, läheksin vist hulluks. (Mitte et ma Eesti viimases klassis hulluksminemisele mõelnud ei oleks, kuid seda pisut teise nurga alt, ja kolmanda nurga alt vaadates võib lihtsalt niisama ka hulluks minna.) Mind hämmastab nimelt vahelduse puudumine nende igapäevaelus. Tegelevad harjumuspärasel viisil õppetööga ja see on enamvähem kõik. Mingisugust kooliteatrit või tantsurühma või bridžiklubi või lauluansamblit ei tegutse, olümpiaade ja konkursse minu teada ei peeta, miljonist valikainest võid ainult unistada ja poolaastast ei tehta isegi uut tunniplaani. Igasugu naljakatel põhjustel tundidest ära minna saab väga erandlikel juhtudel. Samuti on koolis veedetava kosmilise ajahulga taustal väga harva selliseid vahvaid ja veidraid ettevõtmisi, mida mu senised õppeaastad külluslikult pakkusid. Ei mingit õpetajatepäeva, kirbuturgu vahetunnis, plakatikonkurssi, spordipäeva ega pidžaamanädalat- mis elu see on? Võite nüüd ütlema tulla et kool ei ole sul mõni tsirkus, aga on ikka küll ma ütlen

Nagu te näete, asus inimene selle mõtiskluse käigus oma lähiajalugu ümber hindama. Mu gümnaasiumiteest kujunes lõpufaasis selline "tore et juhtus, veel toredam et läbi sai"- kogemus. Ma nimetaks seda endiselt samamoodi ,kuid teistsuguse lähenemise nägemine koos ajalise distantsiga lisavad nii mõndagi juurde "tore et juhtus"- poolele. Samal ajal meenutan teile, et igavusse suremine veel ei ähvarda, üksainus õppeaasta võõrkeelses lõpuklassis on vist piisavalt lühike, et miski viimase hetkeni areneks.
Mida ma seal NDSV-s siis konkreetselt tegemas käin?

Klass: Terminale. Suund: Litteraire. Õpilasi: koos minuga vastavalt tunnile 9 või 20.

Kolm erinevat inglise keelt kokku 6 korda nädalas- tavaline ja inglise kirjandus on praegu ülesehituselt samasugused (inglise kirjandus meeldib mulle natuke rohkem), loeme tekstikatkendeid ja räägime neist. Teemad on huvitavad, väljavalitud tekstid samuti. Tund ise on alati esimene, väga lihtne ja venib nagu surnud tigu.
Kolmandat-neljandat kutsutakse section européenne ,kord nädalas räägime tsiviilõigustest, teine kord teise õpetajaga peame inglise keeles ajalootundi ning mõlemal juhul valmistame powerpoint-e ette.

Ajalugu-geograafia, 4 korda. Mõni aeg tagasi oli ajalugu mu lemmiktund(!) kuna praktiliselt ainsa õppeainena põhineb ta päris faktidel- enda keeleprobleemidega oli mul vähemalt millelegi toetuda, et asju kaasa teha. See õpetaja on kõigi suhtes hästi abivalmis ja ta algul võttis aegajalt tunnikese, et mulle põhilist üle seletada ja lihtsamaid kodutöid välja mõelda. Praegu on mul ajaloos päris hinded nagu normaalsetel inimestel.
Eesti programmi teadmistest on kasu väga harva.

Kirjandus, 3 korda. Nad käsitlevad aasta jooksul tervelt kaht raamatut, mis omakorda tähendab et kuude kaupa ahistatakse üht ja sama teost, mida lahatakse igatpidi, otsides tähendusi ka sealt kus neid ei ole. (Hakkas natuke seda meenutama:
https://www.memecenter.com/fun/7211593/red-door-is-red-long-post
 Esimest raamatut ei olnud ma võimeline lugema. Teine poolaasta võtsime ette ühe novelli. Ma sain teksti läbi ja leidsin ta kahjuks täiesti mittemidagiütleva. (See-eest film oli ilus.) See tund on vist nädala kõige õnnetum ettevõtmine. Inimesed on surnud, minuga eesotsas. Õpetaja meenutab vahepeal klassile et tunnist osa võtaksime ja siis vahepeal istume lihtsalt 10 minutit haudvaikuses, ja me õpime juhtumisi kirjandusklassis.

Õigusteadus, riigiteadus? 3 korda. Räägime Prantsusmaa ja EL otsustest, kohtuistungitest, seadustest. Ma ei ole täitsa kindel, et mu nimi isegi listis kirjas on: aasta algul saadeti mind seda tundi kuulama neljanda inglise keele (:D) asemel ning nii mõndagi lõpueksamite jaoks mõeldud asja ei pea kaasa tegema. Sõnavara on spetsiifiline ja need kõrgete kohtute ja õigusharude struktuurid ei jää üldse meelde, kuid osalemine pakub ikkagi rohkemat kui veel 165 minutit inglise keeles.

Filosoofia, 8 korda. (KAHEKSA) Mul on tunne et nii suure sagedusega filosofeerimine muudab ajustruktuuri ja hakkad endale iga nurga peal kahtlaseid eksistentsiaalseid küsimusi esitama. Nüüd kui arusaamine juba parem, on tegelikult jube huvitav. Niisiis filosofeerime, millega enamus ajast tegeleb õpetaja kes on samuti huvitav. Kõige rohkem meeldivad mulle tema mistahes suundades arenevad teemalt kõrvalekalded. Ükskord rääkis, kuidas ta sattus tapamajja "ekskursioonile" kanade tapmist pealt vaatama, kui jõuludeks broilerit ostma läks. Ise pidi ta meile üksikasju kirjeldades naeru kätte maha surema, klass omakorda tema naljakate esinemismaneeride kätte.

Sport, 2 tundi. Tegevust vahetatakse iga trimester ja kokkuvõttes tutvutakse niimoodi igasugu vahvate spordialadega. Praegu orienteerume linnapiiri taga metsas, kus on palju künkaid ja kraave ja muda ja ronitaimi. Lõpuks on arvestused, mis annavad eksamihinde. Neid sooritatakse tihti paarides-gruppides ja kuna mina lõpuhindeid ei saa siis on pidevalt arusaamatu kellega ma olen ja mis funktsiooni täidan ja see on natuke häiriv.

Kodanikuõpetus? 1 kord üle nädala ja iga kord juhtub midagi mille pärast tund ära jääb. Muidu minnakse hea meelega kohale, kui toimuma juhtub. Esitleme igasugu ühiskonna/moraaliküsimusi ja pärast võib nende kohta arvamust avaldada. (Ma lugesin mingit hirmsat teksti transhumanismist, mille olid koostanud teised grupiliikmed) Hindeid ega arvestusi ei ole. Tundi annab selline hästi elurõõmus meesterahvas kes terve maailmaga hästi läbi saab.

Kunst, 3korda nädalas, valikuline. Valiku on langetanud mina, mu klassiõde ja kuus teadusklassi poissi. Vahepeal on noorematel tund samal ajal ning me "töötame iseseisvalt" klassi tagaosas. Kui ma enda klassi tõsise töömeeleoluga üldse kaasa minna ei suutnud, meeldis mulle kunstitunnis käia lihtsalt sellepärast, et tundsin ennast kaoses kodusemalt. Mu vist kõige lemmikum koolimajas tehtud asi oli kunstiprojekt kus võisime tagaruumi seina värvida ja ma joonistasin tükikese kosmost ja olin ise nii uhke (panen foto ka).

Mu kosmos:D

Minul vist polegi rohkem. Normaalsed inimesed õpivad veel paari võõrkeelt lisaks. Alternatiivne valikuvõimalus kunstile on muusikatunnid ning kes soovib, võib osaleda usuõpetuses, mis on pigem lihtsalt majas tegutsev väike kristlik kogukond. (See on ju tegelikult katoliiklik kool, mida igapäevaselt ei meenuta miski peale paari Jeesuse-teemalise plakati koridori seinal.)

Ühtlane pole see teekond olnud. Kohtasin igasugu imelikke probleeme nagu peavalu maratonkoolipäeva õhtuks, stressitekitav sööklatädi või arusaamatu automaatselt lukustuv värav. Rääkimata üleüldisest kaosest, milleks mu "õppetöö" kujunes ning isikutest, kes mu eksistentsi mõttest aru ei saanud ja minu ka selles kahtlema panid. Ma ei kujutanud ette millal kellegagi inimese moodi rääkida võin ja ma ei saanud aru kuidas need inimesed mõtlevad. Mõni tund ei olnud füüsiliselt jõudu pastakat käes hoida ja vahepeal kui enam kuulata ei jaksanud, tulid mingid halvad asjad meelde ja tekkis isu uksest välja joosta ja kuhugi vetsu peitu minna.

Ikka juhtub. Alles mõned ajad tagasi olen sellega rahu teinud ja lähen puhtalt omast tahtest kohale. Ma sain sellest vist aru päeval kui lume tõttu keset nädalat koju jäin ning leidsin end valjuhäälselt ütlemas "parem oleks, et homme hommikuks buss tagasi on". Tõesõna, kui ootamatult koolist ära jääda, on tugevalt võimalik et sa ei näe kedagi ega tee midagi ja kui see olukord natuke aega kestab, lähen ma siin nii rahutuks et sure ära. Ja nüüd lõppudelõpuks tunnen ennast NDSVs päris koduselt ja üldse ei ole kaua aega jäänud seal käia :o Vaheaegu jagatakse lahkelt ning nädala pärast jõuab kätte minu viimane(!)

Mul on tõesti nende postituste väärikalt lõpetamisel probleeme. Lühidalt siis eeeee tänan tähelepanu eest.

(Asjasse mittepuutuvad juhuslikud taimed)