Mulle meeldivad suvalised inimesed

-Inimesed ütlevad tihti Eesti kohta "sinu maa" ja see on hästi armas ja mulle meeldib seda kuulda, aga kahtlustan et tegelikult nad lihtsalt ei mäleta mis riigi nimi on.

-Käisin ühel pealelõunal testi kirjutamas ja mul läks ilmselgelt kõige kauem aega. Tähendab, ruumis olime lõpuks mina ja valvur(?) (surveillante, see inimene kes vaatab et me korralikud oleks ma ei tea kuidas teda nimetatakse) ja mul oli lõpuks vaja tema käest midagi küsida, misjärel:
Tema: mis su päritolu on?
Mina: eestlane
Tema: sul on ilus aktsent
Hahaa nojah on, aitäh

-Meil on kaks bussijuhti ja mõlemad on hästi toredad aga samal ajal mitte isiklikud tuttavad. Ükspäev jalutasin linnas ringi ,kui bussijuht mulle mingis eriti veidras asukohas vastu sõitis ja lehvitas aknast. Olin imestusest sõnatu sest ma üldse ei oodanud et ta mind linna peal ära tunneb, mis oli sel hetkel nii naljakas.

-Kassajärjekorras mu selja taga ütles üks onu väga kahtlust ärataval toonil: oh ei, ega ma ei vaadanud su koodi! Mõni sekund hiljem lisas: hehehe ma tegin ainult nalja. Kvaliteet:D

-Läksin veel kord AFS inimeste kokkusaamisele kohale ja meie välismaalased vestlesime natuke koordinaatoritega ja ma ütlesin et mulle meeldivad need väiksed mäed maastikupildis.
Nemad: niiet sa arvad et Marne'is on ilus maastik?
Mina: jaaaa
Nemad: hahhahahaa...sul on probleemid!

-Kui suusatamas olime (käisime kord perega kaua-kaua planeeritud suusareisil ja ma isegi ei räägi kui hirmus hästi ma suusatan ja milliseid tapmiskatseid toime panin) siis mu ees mäest üles liikuval "vaibal" vaatas üks noor ema nõlval suusatavat last ning hõikas: väga hästi mu kallis, see on suurepärane!!
Ta heitis veel mööda suusatavale lapsele pilgu ja sekund hiljem lausus mulle vaikselt: oih milline häbi, see ei ole minu...

-Mu lemmik koolitöötaja on üks onu kes töötab koolisööklas. Läksin ükskord enda uue St Martini käsipallidressipluusiga sinna ning ta kuulutas täiega uhkelt, et elab St Martinis ainult et palli ei mängi. Nüüd on ta iga päev tohutult õnnelik, kui sealt mööda lähen ning tervitab nagu vana tuttavat.

-Ükspäev tänaval tuli vastu naine, kes oma koduloomi vankris sõidutas. Kaks minutit hiljem sõitis üks keskealisem hästi lühikese seelikuga tädi roosal mootorrattal mööda. Nii südantsoojendav on nendesuguseid näha siin, kus inimesed linnapildis alati väga normaalselt käituma kipuvad. Tavaliselt olen mina see külahull kes mingis veidras olekus avalikku kohta satub. (Kord läksin küla peale jooksma ning teel märkasin et tulin kodust välja erinevat värvi sokkides, need olid veel mingid karvased froteesokid).

-Praegu juhtub ka üks niisugune juhuslik olukord. Keegi võttis rongis mu koha ära ja mina võtsin kellegi teise oma ja see teine ilmus kohale ja pidin sealt lahkuma ning mu originaalkoha ette oli keegi kolmas vahepeal sellise kohvrihunniku tekitanud et las ta olla. Tundub et sama probleem oli paljudel, nüüd seisan ma kahe vaguni vahel ja vaatan pealt kuidas megasuure pagasiga varustatud inimesed kaootiliselt vahekäigus liiguvad ja teineteisest üle ronivad ja nii kohutavalt ajab naerma. Inimesed on ikka imelikud.