Neljandik

Neljandik. Kaks kuud ja kaks nädalat on minu isik nüüdseks uues riigis ringi jalutanud. Mis teeb tõepoolest ühe veerandiku siin veedetavast ajast. Originaalis kavatsesin kirjutada "viiendik"-postituse aga see moment on juba ammu läbi. Eelmine nädal oli vist ametlikult kõige lühem nädal mu elus... Aeg liigub siin üleüldse jube imelikult, ma isegi ei oska selle kohta sõna võtta. Talvel saabub meie lähikonda elama õpilane Lõuna-Aafrikast (jah palun!!!! :),kelle vahetus kestab kaks kuud... mida kuuldes hakkasin ikka sügavalt oma eksistentsi üle mõtlema, ma oleks juba ära läinud(!) ja selle aja jooksul pole siinne päris-päris elu nagu alatagi jõudnud. Viimasel ajal, hetkedel kui midagi suurt käsil ei ole, jälitab mind hirm, et ma "ei kasuta oma aega piisavalt hästi ära", mis see ka tähendama ei peaks. Samas arusaadav et aastase perioodi jooksul tuleb vahepeal argipäevaelu ka elada.

Kuidas minuga on? Sisetunne muutub praegu reaalselt sekunditega, mistõttu tihti ei hakka seda isegi väljendama, sest järgmisel arvan nagunii midagi muud. Kuid kogu teekond on juba praegu end väärt.

Kas siin on teistmoodi kui Eestis? Loomulikult on teistmoodi. Milles erinevus seisneb? Ei oska kuidagi moodi vastata. Igapäevaelus ei ole midagi nii uskumatut et peaks end segaseks imestama ning samal ajal on ilmselge, et sa ei ole enam Eestis. Ja siin peitub raskus kohaliku mõtteviisi omaksvõtmisel; kultuurilised eripärad ei ole suured ja ilmselged, need on tuhat väikest ebamäärast detaili, mida kuidagi nimetadagi ei oska, rääkimata siis sügavamal tasandil mõistmisest. (Teie ees seisab filosoof...) Näiteks on siiamaani raske "inimest lugeda". Kas ta on tõsine, rahulolev või sarkastiline? On ta huvitatud suhtlema või tahaks sinust parema meelega lahti saada? Kas sa tegid just mingi eriti ebaviisaka liigutuse või vaatas ta sind lihtsalt niisama?

Keelelised oskused paranevad? Mingis suunas on asi ilmselgelt edasi liikunud. Inimesed väga ei pea spetsiaalselt minu jaoks aeglasemalt rääkima, mille üle olen uhke. Teatud tüüpi vestlustes olen ma jube osav. Need esmakordse kohtumise arutlused kellegagi, kes tunneb huvi kes sa oled ja miks sa oled, mida tuleb vahetevahel ette. Teine sagedasem jututeema on muidugist söök ja viimasel ajal miskipärast ka "eesti keel ei kasuta aktsendimärke ja sugusid"- teemalised minidialoogid.
Heast tasemest on asi kaugel. Lihtsalt ei leia sõnu piisavalt hästi, et inimese moodi rääkida ning kui ükskord oma fraasi valmis saad, on selle väljaütlemiseks juba imelikult hilja. Eriti probleemsed on seltskondlikud vestlused, kus osaleb palju inimesi ja kui korraks keskendumise lõpetad, on teema hetkega ma ei tea kuhu välja jõudnud. Lisaks nad räägivad kõik korraga ja ürita siis otsustada, kelle jutt sind rohkem huvitab.

Koolis läheb hästi? Naljakal kombel pole siiani välja mõelnud kas ja kui väga mulle meeldib seal käia. Tähendab, täitsa huvitav on eri teemadega kokku puutuda, iga päev on mingitmoodi arendav ja minul ei ole ka erilisi pingeid tulemuste osas, kuni vähemalt üritan. Aga sada aastat kestva päeva lõppedes enam suuri asju ette ei võeta ja enamike kooliväline elu kujuneb vähem intensiivseks kui harjunud olen. Lisaks pole mul vist elu sees niisuguseid keskendumisraskusi olnud kui nüüd :D Väga kerge on oma mõtetesse ära eksida. Kuid peab tunnistama, et sedasorti meeleheidet esmaspäeva suhtes, nagu Eestis ette tuli, ei esine.

Kodune elu? Tõeline õnn, et mul teile suuri ja karvaseid pereprobleeme esitleda ei ole. Muidugi ma ei jaga 100% kõigi pereliikmete elupõhimõtteid aga teatavasti tõde ei ole olemas, ja ega see polegi oluline. Päris elu ja päris inimesed. Nende igapäevased minekud-tulekud, kes töötab öösel, kes magab päeval... see on omaette ajalugu :D Oleme koos ka suuremaid ja väiksemaid asju ette võtnud ning aitäh et just nende juurde juhtusin.

Kas Eestit ka igatsen? Otseselt mitte. Nagu ma teadsin juba enne lahkumist et Eesti on jube vahva ja olen siiani samal arvamusel, ta tõesti on ja meil saab raudselt kunagi ilus taaskohtumine olema:D Eks ikka mõtlen teie peale ka, kes te seal olete. Kuid fakt, et ma asun kaugel, iseenesest erilisi emotsionaalseid raskusi ei tekita; mida enam ma näen, kui lühike on üks nädal või üks kuu... Vahepeal ilmuvad alateadvusest igast veidrad nostalgilised hetked, a la mingi põhikooli spordiviktoriin kus uusi suusatajaid välja mõtlesime, või kuidas ma elroni rongis kohupiimasaiakesi sõin ,või kui end ründavate väikelaste eest dušikabiini lukustasime, nojah mu aju elab huvitavat elu :D

Fun fact: mul tuli just meelde et pole siiani kordagi seda müstilist area rep-i kohanud, kes organisatsiooni kohalikku tegevust peaks koordineerima. Olen temast vaid pere käest legende kuulnud. Väidetavalt tuleb ta septembrikuus meid külastama, et näha kas kõik läheb hästi. Ju ta mõtles 2018 aasta septembrit.

Tean-tean, te klikkisite siia tegelikult lihtsalt selleks et uut Carrefouri-episoodi lugeda. Niisiis, neil on natuke kesklinnast kaugemal ka suurem kauplus (umbes nagu lennuväli...) ja seal sissepääsu ees on turva, kes peab vajalikuks su seljakoti mingi väikse valge... asjandusega lukustada (selline plastikust riba mis tõmmatakse kuidagi kokku ja enam lahti ei tule, teate küll noh). Väljudes otsustasin sellest vabaneda, milleks oli vaja kääre, mis asusid kotis, mis juhuslikult oli lukustatud... paar head minutit kulus mu üritustele. Turvalisus ennekõike eksole.
Ja ühtlasi kohtasin sealsamas väljapääsu juures nende Starmani või LHV- kuttide analooge, kes sulle kaubanduskeskuses oma heade pakkumistega peale lendavad. Seekord pakkusid nad autokindlustust kui õigesti aru sain :D

Ma püüan teile varsti, enne kui kõik märkimisväärsed asjad meelest lähevad, veel midagi kirjutada, lisaks sellele filosoofilisele udukogule mis seekord välja tuli.