Random

Teereee siin on praegu koolivaheaeg ja ühtlasi täpselt õige aeg Bloggerisse üks tagasihoidlik romaan kirjutada. Ma ei oska enam eristada, mis sündmused võiks olulised ja huvitavad olla, millised mitte, niiet saate lugeda lihtsalt seda, mis mul meelde tulema juhtub.

Jutustan pisut üritusest, mis saabus mu ellu täpselt õigel hetkel, nädalavahetusest koos AFS õpilastega. Sattusin sinna tänu faktile, et vahetusema noorem õde on juba mitu aastat antud organisatsiooniga seotud.

Kolm tüdrukut, kes elavad siin regioonis AFS programmi kaudu, seal tegutsevad vabatahtlikud ja mina, kellel on lihtsalt head tutvused, kogunesid nädalalõpuks Troyes'i. Peatusime ühe toreda abielupaari pool kodus, kes kokkusaamist korraldasid. Istusime õues päikse käes, rääkisime tähtsaid asju ja vahepeale juhtus paar seltskonnamängu moodi üritust. Üldse möödus kogu õhtu hästi naturaalselt ilma suurema organiseerimiseta. (Kirjutasime küll ajakava ilusti tahvlile, kuid sinna see jäi ka.) Ja kõik inimesed on ikka nii erinevad ja kõigi ajalood nii huvitavad.

Kuna söök on inimese parim sõber, valmistasime õhtuks mingi tuhatmiljon pannkooki... väga imelikul viisil. Kõigepealt segad suurte pingutustega kokku munad ja terve kotitäie jahu ning siis lisad hästi väikeste koguste kaupa piima ja see protsess võtab terve igaviku :D Arvasin et see on mingi kohalik eripära, kuni tädi, kelle juures kodus me olime, sisse astus. Ta vaatas söögitegemist koordineerivat vabatahtlikku imestunud pilguga ja küsis, miks me tainast normaalselt ei tahtnud teha. No jah aga originaalsus on ka midagi väärt.
See vabatahtlik käis eelmine aasta vahetuses Indias, kus ta õppis inglise keelt..no sellise asja peale annab tulla xd. Ameeriklased said kohe aru, et tal on india aktsent. (Tegelikult üritasime kõik prantsuse keeles hakkama saada ,aga õhtul hiljem kui "suured inimesed" olid magama läinud, jätsime selle ürituse mõneks ajaks pooleli.)

Pühapäeval ilmusid kohale veel lähiümbruses elavad Rotary vahetusõpilased ja läksime linnaga tutvuma. Üks tädi tegi meile ekskursiooni ja tal olid tõesti laiad teadmised kõigi ajalooliste hoonete kohta, aga miskipärast keegi ei kuulanud xd. Tipphetk oli, kui sisenesime vanade majade vahele pisikesse hoovi ja seal oli kass. Ja hetkel kui giid valmistus midagi ütlema, tormasid kõik-kõik inimesed seda kassi näppima. Ekskursioonijuht pidi tunnistama, et sattus seekord eriti ajaloohuvilise seltskonna otsa...
Meie pisike väljasõit oli igastahes väga motiveeriv ja kui kõik hästi läheb, saan samade inimeste seltskonda järgmine nädal veel nautida.

Aga sel nädalal, kui normaalsed inimesed endiselt tööd teevad, on minul juhuslikult väga palju aega. Eile viisin ennast jalutama ühte imeliku nimega külla, kus ma varem käinud ei olnud. Ta on pisut tihedamalt asustatud kui meie küla, sealt võib leida kiriku, apteegi, saiapoe ja mis kõik veel, peaaegu nagu suurlinn juba eksole. Ilm oli vastav T-särgiga jalutamiseks ja maas olid värvilised vahtralehed ja hästi ilus oli. Tegin pilti igast kasutust lillepotist ja majaseinast, sest need tundusid sel hetkel nii märkimisväärsed xd.

Kohale jõudmiseks kõndisin enne 3 km mööda maanteed, kus kohtasin reaalselt tervet karja liiklusmaniakke. Olles kodust vaevalt paarisaja meetri kaugusel, lähenes selja tagant grupp jalgrattureid, keda märkasin hetkel kui üks neist otsustas väga hirmuäratavalt "BWOOOH" karjuda :D Reageerisin vastavalt, loodame et ta oli õnnelik noh. Pisut hiljem tegi keegi osav autojuht sel suhteliselt kitsal teel suure kiirusega möödasõidu täpselt minu kõrval ja see oli kuidagi nii filmilik hetk et lihtsalt seisin viis sekundit paigal ja jõllitasin teda. Kui siis järgmiseks nägin rekkat lähenemas, ronisin vabatahtlikult maanteekraavi.

Liiklusega seoses meenus, et siin on kiiver kõigile ratturitele kohustuslik. Mis ei olegi väga halb idee. Aga see pole veel kõik, nad on seadusega kohustatud helkurvesti kandma. Jah sõbrad, HELKURVESTI :D Kuigi ma pole eriti märganud, et seda nõudmist ka täidetaks.

Nüüd järgnev lõik on eriti mõeldud infoks kahele vahvale lähisugulasele:
Hiljuti mainisin kodus midagi bridži kohta ning vahetusisa ütles esimese asjana: ahhaa Epernays seal-ja-seal on bridžiklubi! Ja teise asjana: hahhaa see mingi vanainimeste mäng ju! Jep, ta kinnitas veel mitu korda et siin maal tegelevad bridžiga ainult saja-aastased.
Epernay petanqueväljaku leidsin üles puhtalt kuulmise järgi. Linna peal oma koolibussi oodates liikusin kahtlaselt tuttavate helide suunas ning jõudsin umbes kiriku ja muusikakooli vahele, kus harjutas päris korralik seltskond. Ja vat sulle nalja, nemadki olid kõik pensioniealised.

Lõpetuseks pöördume veelkord tagasi Carrefouri :D Tegelikult on seal täitsa olemas silt, millel kirjas, et eelnevate varguste ja probleemide tõttu palutakse oma isiklikud asjad kassapidajale esitleda. Võttis kõigest kuu aega, et seda märgata, ma olen üks väga tähelepanelik inimene.