Sein

Nüüdseks on Eesti Vabariigi suurest&olulisest aastapäevast mitu head nädalat möödas. Võin ausalt öelda et need olid siiamaani ühed kõige õnnelikumad 24 tundi. Samuti tuleb tunnistada, et üks õige patrioot oleks asja kindla peale teisiti ette kujutanud. Ma ei tunne end selle peaaegu vahelejäänud tähistamise tõttu vähem "õige eestlasena" (või siis ainult natuke).

Mul on tunne, et kogu varasemat elu ja vahetusõpilase-elu eraldab nähtamatu sein. Ei mõtle selle all mingit riikidevahelist kultuurilist lõhet. On üks elu ja teine elu ja nende vahel distants. Tean küll mida ma varem tegin ja millised sündmused minu puudumisel aset leiavad, aga see teadmine on kuidagi... teoreetiline. Asjad juhtuvad teisel pool seina ja minu vaimne side kõige sellega on parajalt udune.

Seetõttu tuleb mul küllalt harva suur tahtmine eesti inimestega kontakteeruda ja neile oma igapäevaelu detailidest jutustada. (Kuigi mul on ikka hea meel kui kellelegi meelde tulema juhtun.) Nad on mulle tegelikult kallimad kui kunagi varem. Lihtsalt kuni ma veel siin elan, on nemadki nähtamatu seina taga. Unustan järjekindlalt ära kõigi sünnipäevi (ärge võtke isiklikult) ja olen nende saatusest üsna puudulikult informeeritud. Muidugi tahan igasugu asju jagada ja huvitun hirmsasti oma Eesti tuttavate elumuutustest, kuid seda kõike kunagi tagasi olles.

Ujun nüüd natuke teema teisele küljele. Millised väiksed harjumused mõne kuu pärast siiapoole seina maha jäävad?

Toasussid. Ma arvan et mul isegi olid kunagi sussid, aga paar kuud peale nende muretsemist, kui sussipaar teadmata varjupaigast välja ilmus, raiusin et minule nad küll ei kuulu. Ainult et mu prantsuse kodus ei kõnni sa ühte meetrit ka enne, kui midagi jalga pannud ei ole.

Aknakatete päriselt ka kinni panemine. See liigutus saab oma lõpu lihtsal põhjusel, et meil pole Eestis aknaluuke. Ma ei saa siiani täpselt aru miks öösiti inimtühjal allkorrusel valguskindlad asjandused akna ees on (aknad ei paista päevalgi läbi). Mu hästi ratsionaalsele mõistusele tundub see mingi sissetungivate kummituste vastase turvameetmena.

Kõikvõimaliku mikrolaineahju toppimine. Üsna tõenäoliselt ei saa mul järgmine aasta mikrolaineahju olema ja siis unustan vaikselt ära, kuidas seal piima soojendada või juustu sulatada või nõusid klaasikildudeks muuta.

Poest võileibade ostmine. Tagasi tulles kohe huviga vaatan kas poes üldse pakendatud võileibu müüakse. Siin oled lõuna ajal kodust eemal, ostad linna pealt võileiva. Sõidad kuhugi, varud endale teele võileiva. Pead piknikku, ikka seesama. Kolmnurkseks lõigatud või siis poolpika saiaga.

Eriti kasutute ning ilmselgete asjade ütlemine või küsimine. (Ma tegelikult vist ei luba, et seda pärast enam kunagi ei juhtu.) Alguses vaatad et tahaks nagu ka midagi öelda, ja siis kommenteerid et vihma sajab või täna on teisipäev või õunad on rohelised, sest see on kõik mida öelda oskad. Ja hiljem teed seda vanast harjumusest edasi ja vaatad ise ka et intelligents ajab üle ääre.

Duši alla ununemine. Seda harjumust on ilmselt lihtsam üles korjata kui maha jätta... Otsustades pessu minna, võtavad kõik ikka korralikult aja maha. Eesti kodus oleks mul ammu kümme inimest vetsujärjekorras.

Monsieur ja Madame. Kui ma Eestis nii lahkelt inimestele härra või proua ütleksin, nad tõenäoliselt arvaks et neid mõnitatakse.

Enda eesnime hääldamine valesti. Ma olen lähedal seda valesti kirjutama ning kui asi ei puuduta ametlikke dokumente, ma ei paranda kui teised seda teevad.

Õhtul kooliasjade ja üldse kõige eriti strateegiline valmissättimine. Niimoodi, et saaksin kõik endale kätte võtta või selga panna pimedas, millisekundi jooksul, ilma mõistust kasutamata. No ei julge liiga tihti bussist maha jääda.

Hirmsad liiklusmaniaki kombed. Ja siis lehvitad autole, kes sulle otsa ei sõitnud kuigi teoorias oleks võinud. Mida ma veel suuremas linnas teeksin?

Kuidas oma mõtteavaldus nüüd veenvalt kokku võtta? Ma ei tea. Ütlen teile selleasemel lõpetuseks, et hakkasin kuskil kaks kuud tagasi laulukooris käima ja mul oli jube hea meel. Aeg ja kõik sobib nii ilusti ja mul tuleb vaid koolibussiga (illegaalselt) üks küla edasi sõita. Kui esimene kord uksest sisse kõndisin, ei tulnud isegi küsimust et "laula midagi ja siis vaatame", vaid pigem lihtsalt "võta istet" ja nii jäigi :D Ahjaa, ma olen vähimagi kahtluseta selle koori mitmekordselt kõige noorem inimene.)