Kogu austuse juures prantsuse köögi suhtes, ei maitse mulle absoluutselt nende äädika-taimeõli-sinepikaste mis rohelise salati peale käib (ja iga kord ja alati!). Kodus olid kõik eelnimetatud laua peal, ma kõndisin sealt mööda ja sõin ühe salatikastmeta salatilehe ära, ja hakkas pihta.
"Oota mida misasja sa tegid?"
"A misasja see on mingi jänes ju?!"
"Kas sa õue muru sööma ei taha minna?
Nüüd muidugi on suurem imestus möödas aga jänese-naljad ei lõppe vist siis ka kui ma ammu Eestisse sõitnud, vanaks jäänud ja inimkonna ajaloost kadunud olen.
Hiljuti kordasin oma liigutust ja säästsin end taaskord sellest õnnetust kastmest. Vastas istuv tädipoeg (kelle taldrikul oli täpselt sama algmaterjal!) vaatas sellise oota-misasja-pilguga otsa ja küsis: aga... sa pole mingi kilpkonn ju??
Aga see pole veel midagi. Ükskord kui käsipallimatš Burger King-is lõppes (normaalne) siis see automaat küsis millist lisandit ma soovin, ning kogu oma originaalsuses klikkisin porganditele. (Need osutusid tõepoolest MINIvariantideks nagu lubatud.) Seda nähes pidi kogu mu tiim lihtsalt maha surema sest mis võiks olla parem nali kui kiirtoidukohast tooreid porgandeid osta? Kvaliteethuumorit jätkus kuni restorani sulgemiseni, minu arust oli isegi teenindajal selline ilme, nagu oleks tal jube lõbus, kui nendega leti eest minema jalutasin.
Osal prantsuse elanikkonnast on nüüd kuskil teadvuses fakt "eestlasele meeldib muru süüa". See on vist pigem hea kuulsus, ei?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar