Minu Épernay

Ma ei ole Épernay linnas kordagi päriselt ära eksinud.

Hästi, see ei ole teil mingi suur metropol ja keeruline pole ta ka, kuid inimesed kes teavad, kuidas ma suuremas kaubamajas ka väljapääsu ära kaotan, mõistavad selle saavutuse mõõtmeid.
(*"Ma olen eksinud" ja "ma ei tea kus ma olen" on kaks erinevat mõistet. Omades kalduvust igasugu imelikesse kohtadesse ronida, ei saa täiesti puhtalt ka pääseda.)

Ehkki väidetavalt on Épernay üle maailma tuntud (natuke oleks nagu põhjust ka), ei arvanud ma mõned kuud tagasi mitte-mitte midagi linnakesest, millega nüüdseks tihedaid suhteid oman. Avastasin end nende üle järele mõtlemas. Kohapeal veedetud tohutu aeg on enesega kaasa viinud vajaduse igast kirikust/tänavast/ringristmikust järjekordne turistifoto teha, ning andnud asemele palju väikesi asju, mis teevad minust kellegi enama kui tavalise kuu pealt kukkunud välismaalase.

Paigutan kõiksugu väljakud ja pargid linnaplaanis õigele kohale, hoolimata, et neile sageli mingi ajaloolise isiku järgi jube raske nimi on antud. Asetan õigesse suunda Magenta, Dizy ,Pierry, teisedki naaberasulad, pidamata neid enam mingite müütiliste loomade nimetusteks.

Hindan kaugusi nagu asjatundja ning optimeerin oma liikumiskiirust vastavalt soovile. Olen selgeks saanud fakti, et Épernay linn asub augus, mis tähendab, et teatud suundades kõndides tuleb end elu eest mäest üles pressida, ja oskan selleks täpselt õige arvu lisaminuteid varuda.

Tean, millises poes tuleb oma õunad ära kaaluda, millises ei tööta pangakaart, kust saab teipi osta, ja lõpuks sedagi, mida Carrefouris oma seljakotiga peale hakata.

Tean, et kui bussi oodates telefon tühi on, leiab õige kellaaja parkimisautomaatidelt.

Teoreetiliselt leian üles n+100 juuksurit ja apteeki, kuigi ma neid kunagi ei külasta.

Tunnen natuke linnaliinibusside peatuseid, kuigi nendega iialgi ei sõida. (Pöördu tagasi punkti "see ei ole mingi metropol".)

Tean, kus shampanjatehase akna alt möödudes niiii hästi lõhnab. Ja vastandina ka tänavat, kus kalapood endast nii tugevalt märku andis, et tekitas iga kord soovi veterinaar-ja toiduametisse helistada. (Muuseas see pandi mõni nädal tagasi päriselt kinni eeee huvitav miks?)

Olen valvel kahe valgusfoori suhtes seal jõeäärse silla läheduses, mille elu eesmärgiks on inimesi mõrvata. Tuli läheb jalakäijatele laitmatult roheliseks, aga et ta on seda iga kord samal ajal ka ühele autoderivile, on temast abi vaid hiljem politseile seletamiseks, kuidas sina pole süüdi, et auto alla jäid.

Tean, mis kohast alates läheb ümbruskond nii tööstuslikuks kätte, et seal ringi jalutamine enam esteetilisi elamusi ei paku.

Võin minna postkontorisse otseteed õigesse osakonda. Võin vastata onule, kes avalikku tualetti minekuks 50 senti küsib, et mul kahjuks pole seda, ilma pool tundi kokutamata et mitte miskit ei saa aru mida ta tahab.

Mul on isegi oma lemmik puhkepeatuskoht päikseloojangu ja jõevaatega. Ja värske info, et sealt on miskipärast pink ära viidud. (See kõlas nüüd pisut nagu pargipingil elav kodutu.)

Épernay. Mulle meeldis talle pikalt imestusest pakataval tulnukapilgul otsa vaadata. Rohkemgi veel meeldib teda enda omaks pidada. Ka siis kui on pime ja vihma sajab ja näha ei ole ühtki normaalset inimest.